Telefonikõne Politseisse ehk kuidas peaga vastu seina joosta

Hommikul kell 11:00 olin tervisejooksu tegemas, kui äkki kargas mulle vastu selga suur koer, kes haukus kui metslane. Suurest ehmatusest tardusin kui kivikuju, lootes, et see peletis mu vähemalt ellu jätaks. Peast kärgatasid ka mõtted läbi, et ei juhtu midagi, kui oma ülejäänud pool elu näiteks ühe käega või jalaga mööda saatma pean, peaasi, et ellu jääksin. Koer oli tõesti suur ja hirmuäratav.
Mõne minuti möödudes rahunes koer maha ning jäi urisedes mu kõrvale seisma. Hakkasin poolikute sammude haaval temast eemalduma. Vahepeal pidin aga hetkeks taas tardunult kivikuju mängima, kuna koera suured “draakoni hambad” paljastusid igemete alt. Lõpuks võisin oma teekonda jätkata. Jah, paraku mitte endiselt, kuna südamelöögisagedus oli seda puhku 150 asemel 220 lööki minutis tegemas. Terve ülejäänud teekonna mõtlesin telefonikõnest, mille kohe peale trenni lõppemist Politseile teen. Kurat küll, telefoni jätan ka alati koju, kui jooksmas käin.
Koju jõudes haarasin kohemaid telefoni pihku ja valisin numbri 110. Ikka veel erutatuna, rääkisin oma juhtumi ka Politsei korrapidajale. Paraku arvas aga tema, et pean ilmselt järgmist korda ootama ning koheselt Politseisse helistama, kuid siiski on asja eelduseks see, et koer teile kallale tungib. Niisama lahtiselt jalutava ja haukuva koeraga pole meil midagi peale hakata, teatas korrapidaja.
“Seega, et asi lõpuks turvalise lahenduse leiaks, oleks olnud parem, kui koer mult siiski ühe käe või jala ära hammustanud oleks?” esitasin oma küsimuse Politsei korrapidajale. Vastuseks sain ebaleva ja muheleva jaatuse: “Jah, paraku nii on!”. Vot selline vastus siis Politseilt.

Hoiatus:

Kellele antud koer kuulub, on hetkel veel teadmata. Asukohta võite vaadata sellelt kaardilt. Paraku ei olnud mul endal julgust sinna tagasi naasta, et oodata peremehe õue tulek ära ning seejärel kurjad õpetussõnad viimase poole teele saata. Hoovis seisis ca 5 sõidukit. Olen kindel, et peremees vaatas kogu juhtuvat intsidenti aknast. Paraku mida aga ei olnud, oli peremees, kes oma koera minu küljest eemale tariks.
Kuna antud teelõik on Eametsa ja Pärnu vaheline tuiksoon, mida mööda liigub arvukalt jalakäijaid ja jalgrattureid, siis olen kindel, et ei ole ainuke, kes sarnase juhtumi selle koeraga üle on elanud.

Turvalist elu kõigile!

Kuidas vabaneda tülikast kliendist

Järgnev kirjutis annab väikese näpunäite ettevõtetele, kuidas vabaneda kliendist, kes on teie ettevõttest soetanud mõne toote, mis ei vasta kvaliteedile ning soovib selle siis tagastada.

Tädi Malle (nimi muudetud) Pärnumaalt soetas omale kalli raha eest uhke ja moodsa diivani komplekti ettevõttest Balti Mööbel Grupp AS`st (Zip Mööbel). Paar päeva seda kasutanud, avastas ta, et diivan on liiga lohku vajunud ning laguneb päise päeva ajal otse tema silme all laiali. Muideks, see tädi Malle ei ole ülekaaluline, olen teda ise näinud. Diivan käis tosin kordi garantiiremondis, kuid ühelgi korral ei ole seda kasutamiskõlblikuks suudetud teha. Lõpuks hakkas ettevõtte esindaja Meelis Piir-Veselov korduvatest kliendi telefonikõnedest väsima ning otsustas kliendist vabaneda. Selleks otstarbeks otsustas ta isiklikult kirjutada eksperthinnangu, kehastudes ümber ettevõtte Revalia Impex esindajaks, kus väidetavalt remonttöid teostati. Kirja sisu rääkis lühidalt, et normaalsed diivanid peavadki ära lagunema, mille järel ei olegi nende parandamine enam võimalik ning antud diivani probleemiga ei ole enam mõtet kuskile pöörduda. Muideks, lähemal uurimisel selgus, et äsja mainitud ettevõte ei olegi nimetatud diivaniga seotud. Loodetavasti on Meelis Piir-Veselov selle taunimisväärse teo pärast juba ettevõttelt Revalia Impex andeks saanud.

Tean, et tädi Malle oli “eksperthinnangut” lugedes shoki äärel ning valmis oma diivanist loobuma, kuid igaks juhuks võttis veel väidetava remontijaga enne lõplikku loobumist ühendust.

Kasutage ka teie oma ettevõttes sarnast trikki, saate ehk jaanipäeva preemiatki oma töötajatele lubada.  Ahh jaa, üks väike trikk on veel, tegelikult tänaseks juba üsna levinud trikk. Ettevõte tuleb lasta pankrotti ning koheselt uus teha - vabanete kõikidest kohustustest. Sama teed läks ka Balti Mööbel Grupp AS. Tänaseks on mainitud ettevõtte nimeks Dorada Trade OÜ.

Miks juua spordijooki “Rasvapõletaja”

On ju tavaline, et enamus spordiga tegelejaid kasutavad organismi taastamiseks spordijooke. Usun, et aeroobikasaalide buffetites on näiteks “L-karnitiini” sisaldavate jookide läbimüük üsna arvestatav, kuna sellest tekkinud käive annab lõviosa päeva teenistusest. Huvitav miks? Eks ikka selle pärast, et joogi reklaambrozhüüril olev tutvustus lubab meile suurepäraseid rasvade põlemise tulemusi ning see ei ole veel kõik. Väidetavalt on selle toimeaine ääretult tähtsal kohal organismi energiavarude taastajaks. Ja kõige selle taga olevat just nimelt spordijoogis sisalduv “L-karnitiin”. Kõige selle tõestuseks on arvukalt  läbi viidud vastavaid uuringuid.

Mida väidavad professorid?

Tegelikult ongi vastavaid uuringuid läbi viidud üsna arvukalt, kuid nende avaldamine ei ole tootjale kasulik, sest nendes sisalduv informatsioon ei reeda mitte vähemalgi määral asjaolu, et antud spordijoogi kasutamine sportlasele ühel või teisel moel mõju avaldaks.
Muideks, spordijoogi tootja väidab, et spordijooki kasutades tõuseb “L-karnitiini” sisaldus lihastes. Spordifüsioloogia Instituudi professorite väitel on vastavaid mõõtmisi küll arvukalt läbi viidud, kuid vastava aine konsentreerumist spordijookide manustamise järel lihastes ei ole veel iialgi täheldatud.
Ka väide, et “L-karnitiin” parandab rasvade põlemist, on professorite sõnul midagi keerulisemat, kui lihtsalt jabur väide. Ainuüksi seetõttu, et “L-karnitiini” kogus lihastes püsib hoolimata vastava spordijoogi kasutamisest või mitte kasutamisest muutumatu, on “L-karnitiini” väidetav mõju mitte ainult küsitav, vaid suisa eemale tõukav, kuna tootja poolt koostatud reklaamlaused on puhas väljamõeldis!

Kokkuvõtteks

Spordijoogi manustamine rasvade põletamise ja energiavarude taastamise eesmärgil on üsna suure tõenäosusega sportlaste teadmatuse ärakasutamise maiguline. “L-karnitiini” sisaldavad tooted teenivad vaid äriliste eesmärkide huve, millest võidavad vaid spordijoogi tootja, turustaja ja jaekaubandus.
Kui ma peaksin nüüd vastama antud loo pealkirjas esitatud küsimusele, siis kõlaks see järgnevalt: “Selleks, et janu kustutada”!

Antud asjaolude selgitamise eest erilised tänud “Spordifüsioloogia õppematerjalid” koostajale professor V. Ööpikule!

Igatsen kommentaaridevaba lõunatamist

Üsna segane pealkiri, kas pole? Aga paraku ei suutnud ma midagi targemat välja mõelda. Panen lühidalt kirja ühe väikese loo, mis leiab aset meie ettevõtte söögitoas pea igal lõuna ajal.

On üsna tavaline, et mulle tuntakse kaasa, öeldes ”ohh sa vaeseke” või “mul on sinust lausa kahju”.  Samuti ollakse hämmeldunud, et miks ma selliste ekstreemsustega tegelen. Tavaline on ka küsimus, et ega ma nälga sedasi jää. Muideks, paljud on mures minu tervise pärast, väites, et see ei saa ju normaalne olla, millega ma lõuna ajal tegelen. Üsna sageli lõpevad kõik need väitmised ja küsimised tuliste vaidlustega.

Milles siis asi? Eks ikka selles, et mina ei nõustu sööma klassikalist praadi, vaid ostan lähimast marketist omale lõunaks näiteks jogurti, heeringakonservi ja banaani. Vot just see ongi see, mis teistes murelikkust ja meelehärmi tekitab. Ja see, kui ma väidan neile, et saan sedasi ligi kaks korda soodsamalt hakkama ning lisaks saan oma toidust väärtuslikumaid toitaineid kui nemad, kes grillvorsti prae ära söövad, ajab see neid lihtsalt naerma.

Nüüd aga olen otsustanud, et võtan ette ühe väiksemat sorti analüüsimise, kus kõrvutan enda viletsa võitu lõuna ning rikkaliku kolleegi prae, et lõppude lõpuks tõde välja selgitada.

Ostsin täna omale lõunaks ühe 400 grammise jogurti, heeringakonservi, mis kaalus 150 grammi ning ühe banaani. Kollegidel oli lõunaks keedukartul, väheke jahukastet, kapsa-porgandi toorsalat ning grillviiner juustuga.
Nüüd aga vaatleme lähemalt, kes kui palju ning mida sõi. Järgnevalt võrdlen ma kolme tähtsaimat toitaine sisaldust, milleks on kõigile tuntud valgud, süsivesikud ning rasvad.
Kõigepealt võrdleme seda, mis määrab ära meie lõunasöögi energiasisalduse. Mina tarbisin oma toiduga 803,2 kilokalorit, kollegid aga seevastu vaid 560,09 kilokalorit. Mina sain oma toidust täisväärtuslikke valke 34,85 grammi, kollegide toit sisaldas valke aga vaid 23,66 grammi. Süsivesikuid sain mina 107 grammi, kolleegide toit sisaldas seda vaid 46,42 grammi. Nüüd räägime ka rasvadest, mis paraku tervisele väga kahjulikeks osutuvad. Mina tarbisin oma lõunasöögiga rasvasid vaid 25,38 grammi, aga minu kollegid said seda oma praest suisa 30,31 grammi.

Kokkuvõtteks mõned faktid

Minu lõunasöök maksab kaks korda vähem. Minu lõunasöök sisaldab pea kaks korda rohkem energiat ehk kilokalorit. Minu lõunasöögist saab tublisti rohkem valke, mis on peamiseks ehitusallikaks igale rakule meie organismis. Minu lõunasöök sisaldas rohkem kui kaks korda enam süsivesikuid, mis osalevad valgusünteesimisel meie organismis ning annavad energiat. Minu lõunasöök sisaldas tervist raskelt kahjustavat rasva vähem.
Üsna kõrgelt hindan ka olukorda, kus minu toidukord andis ligi 18 korda enam vajalikke vitamiine ning mineraalaineid. Ka kiudaineid sain ligi kolm korda enam. Viimaste kasulikkusel ma pikemalt ei peatu, seda on kõikjal piisavalt lahatud.

Aga siiski

Loomulikult olen ma kolleegidele neid samu asju piisavalt seletanud, et tegelikult peaksin hoopis mina nende pärast muret tundma, kuid siis olen saanud tummakslööva vastulöögi. Toit peab soe olema! Ma ei ole nendega vaielda julgenud, sest kui keegi midagi sarnast väidab, ei saa ta omada teadmisi tervislikust toitumisest, vaid toetub oma vanaema poolt jagatud dietoloogilistele nõuannetele.
Olen argumenteerinud sarnase väite üle mitme spordiarstiga ning samuti oma perearstiga. Jah, viimane küll kunagi ammu väitis, et toit peabki soe olema, kuid selle vajalikkusest ta seletada kahjuks ei osanud. Kui olin talle paar täpsustavat küsimust esitanud, hakkas ta oma väites suisa kahtlema ning jäi hoopistükis erapooletuks.

Lahendus

Õnneks on meil olemas piisavalt tarkasid dietolooge, kes võivad antud küsimuses teadmisi jagada. Olen neilt vastuseks saanud, et olgu see kuum juustuviiner või külm jogurt, söögitoruni jõudes peab nende temperatuur olema üks, ja selleks on 37 kraadi Celsiuse järgi. Lisakommentaar oleks ilmselt liigne, kuid lollidele võin öelda vaid seda, et tervise seisukohalt ei oma toidu temperatuur mitte mingisugust tähtsust, kuna suhu asetades muutub selle temperatuur just selliseks, nagu vaja. Küll aga tuleks meeles pidada, et sooja toidu kiire kugistamine võib raskelt kahjustada meie seede-elundkonda.

Analüüsi teostamise eest erilised tänud Ampser.ee`le.

Radikaalne propaganda läks vett vedama

Delfi reklaambänner:

“Tule ja ütle, millist pealinna Sa Eestile soovid!”

Ka mina vajutasin antud reklaambännerile, mille tulemusena avanes interneti brauseris uus aken ning viis lehele www.tallinn.ee/haldusreform. Seda keskkonda vaid mõni hetk silmitsedes, tekkis mul vastupandamatu soov vähe pikemalt peatuda sellel, mis vaatepilt mulle sealt avanes.

Hüpnotiseerivad nupud

Antud keskkonnas on võimalik hääletada kas poolt või vastu. Üsna demokraatlik käitumine. Selle eest annaksin propaganda projektijuhile kümme punkti. Sarnastes propagandades oleme tavaliselt harjunud nägema vaid ühte ja ainsat vastuse võimalust, ja seda paraku just sellist, millest on huvitatud propaganda läbiviija või tellija.
Hääletamisnuppe on kaks, üks neist roheline, mis alateadvuses tähistab kui positiivset ja ainuõiget valikut ning tegemist on vastusevariandiga “Jah”. Teine nupp on seevastu aga punane, mis justkui annaks teada lähenevast ohust. Viimasel nupul seisab kiri “Ei”. Sellise käitumise dituleeriks ma paraku üsna kommunistlikuks ja vaid ühe osapoole huve kandvaks.

Subjektiivsed väited

Järgnevalt võib antud veebilehe külastaja märgata selgitavaid lauseid, mis paraku käsitlevad vaid propaganda läbiviija või tellija huve. Ei ole ühtki selgitust selle kohta, mis juhtuks, kui antud haldusreformi ei toimuks. Üsna radikaalne ja subjektiivne selgitustöö, kas pole? On ju ilmselge, et näiteks tervislikust toitumisest rääkides tuleb ära mainida ka ebasoovitavad tagajärjed, kui toitumisharjumusi ei muudeta.

Näitame neile, milline “ebard” on vastuhääletaja

Veebilehe ülaosas, paremal on illustreeritud hääletamissedeleid käes hoidvad järjekorras seisvad inimesed. On ilmselge, et propaganda läbiviija huviks on saada keskmiseks vastuseks “jah”. Järjekorras on illustreeritud üks inimene, kes on värvitud lillaks. Kas teate miks? Loomulikult, just see inimene, kelle käes on vastusesedel, millel on märgitud sõnaks “ei”. Seega on võimalik antud illustratsiooni tõlgendada vaid selliselt, et “Ei” vastuse andjad on ebasoositavad ning töötavad propaganda läbiviijale vastu. Ma küll ei tea, mida see lilla sümboliseerib, kuid üks on kindel, kui kuskil seltskonnas keegi lillaks nimetada, tähendab see vähemust. Ehk teisisõnu võiks pidada seda suisa sõimusõnaks. Kuna mulle ei ole ropendamine omane, jätan selle siinkohal mainimata.

Ent siiski…

Hoolimata sellest, et antud veebikeskkonna kujundus on ilmselgelt kallutatud, mõjutamaks alateadlikult hääletajaid, ei ole suudetud hääle andjaid oma huvides ära kasutada. Hääletamistulemused on endiselt 30/70 ning seda “Ei” kasuks. Tundub, et propaganda on vett vedama läinud.

Kumb on raskem?

Jooksmine on oluliselt raskem ala, kui jalgrattaga sõitmine, väidab meist enamus. Ma ei ole veel kohanud inimest, kes oleks vastupidist väitnud. Ei, see ei ole ka mina, kes nüüd vastupidist väitma hakkab. Mina olen hoopis seisukohal, et tingimusi täpsustamata oleks üsna rumal väita, et see või teine ala on tollest alast raskem. Tingimuste all pean silmas loomulikult koormust, intensiivsust, energiakulu, pulsisagedust, keskmist kiirust ja sadaseitse asja veel.

Täpsustame kiiruseid

Kumb on siis raskem, kas joosta 6 km tunnikiirusega on raske? Kindlasti mitte. Aga jooksmine keskmise tunnikiirusega 36 km? Seda suudavad ju vaid maailma tipp sprinterid, kellel sündimisest saadik hea jooksja anne kaasa antud on. Ja muideks, ka nemad suudavad sellist koormust vaid kuni 10 sekundit taluda.
Nüüd räägime aga äärmuslikest kiirustest jalgratta sadulas. Pedaalida jalgratta sadulas, keskmise tunnikiirusega 20 km, ei ole ju teab mis suur pingutus. Samas, kui me räägime kiirusest 78 km tunnis. Kas see oleks muljetavaldav? Loomulikult, kuulub selline kiirus vaid tippude pärusmaale, ja seda vaid 800 meetrit enne finisheerumist.

Südamelöögi sagedus

Teine oluline tegur, mille võiksime siia kaasata, on südamelöögi sagedus ehk pulss. Me ju kõik teame, et igal inimesel on oma maksimaalne pulss, mille ta saavutada võib. Näiteks, kui sa oled mees, umbes 30 aastat vana ja kaalud 80 kg, on sinu maksimaalne südamelöögi sagedus umbes 190 lööki minutis. Kui see peaks minema üle selle, tabab inimest parimal juhul teadvusekaotus, kuna tema organism ei ole suuteline suuremat koormust taluma. Kui sinu südamelöögi sagedus on alla 105 löögi minutis, on see suisa puhkamine. Heaks ja tulemusi andvaks treeninguvahemikuks peetakse südamelöögi sagedust 133-152 (ülal nimetatud andmete puhul). Kõik see, mis ületab 152 lööki minutis, on pärssivate tagajärgedega sinu sportlikule vormile. Kui see vahemik juhtub olema aga näiteks 90 % ja enam sinu maksimaalsest südamelöögi sagedusest, on see tervisele suisa ohtlik.

Hämmastav koostöö

Nüüd paneme need kaks näitajat, milleks oleme valinud keskmise kiiruse ja südamelöögi sageduse, koostööd tegema. Kui me jookseme pulsiga 160 lööki minutis, kiirusega 15 km tunnis, teeme me üsna intensiivset tööd, kasutades ära ligi 80 % oma maksimaalsest. Kui me sõidame jalgrattaga, kiirusel 36 km tunnis, on meie pulsisagedus samuti umbes 80 % maksimaalsest.
Nüüd, kui me lisame kiirust, olgu see siis jooksmine või jalgrattaga sõitmine, suureneb ka meie südamelöögi sagedus. Kui me langetame kiirust, see hoopis alaneb. Hämmastav koostöö, kas pole? Kiirusest sõltub meie südamelöögi sagedus ja ka vastupidi. Ja muideks, mitte ainult jooksmise või jalgratta puhul. Antud reegel kehtib mõlema puhul.

Järeldus

Nüüd, kus oleme üsna piisavalt lahanud keskmist kiirust ja pulsisagedust, oleks õige aeg leida vastus küsimusele “Kumb on raskem?”
Mida arvate teie, kumb on raskem, kas jooksmine 27 km tunnis või jalgrattasõit kiirusel 16 km tunnis. Loomulikult, et jooksmine. Aga jooksmine 8 km tunnis või jalgrattasõit kiirusel 48 km tunnis. Ahha, te ei teagi, kui kiireks jalgratta sõiduks teie võimeline olete? Ma pakun, et 48 km tasasel maal te saavutada ei suuda. No vähemalt üle ühe minuti te seda ei suuda.  Seega, vastus on, et raskem on jalgrattasõit.
Kas me võiksime võrrelda jooksmise ja jalgrattasõidu intensiivsust ühel ja samal tunnikiirusel? Iseenesest mõistetavalt võiks seda ju teha, aga kas sellel ka mõtet oleks. Minu arust oleks see ju üsna jabur. Me võiksime võrrelda ju näiteks ka sõiduauto ja lennuki kiiruseid. Samuti energiakulu, mida nad selle saavutamiseks kasutavad.

Aga siiski

Võib olla need, kes julgevad jooksmist raskemaks alaks pidada, kui jalgratta sporti, just seda silmas pidanud ongi, et võrrelda neid kahte ühe ja sama keskmise kiirusega. Või võrdlevad nad läbitud kilomeetreid.
See, mis mind ajendas sellist postitust kirjutama, on just see, et viimasel ajal on väga sageli esinenud olukordi, kus keegi väidab, et miks sa jooksmas ei käi, et see ju füüsilisem tegevus. Muideks, nende vanaemad sõidavad ju ka rattaga, ja seda suisa iga päev! Järelikult ei saa see üks tõsiselt võetav spordiala olla.

Eesti Posti vastus

See juhtus tegelikult juba ammu, kuid minu arust väärib see kirjapanemist küll.
Ühel laupäevasel varahommikul, kui tööle kiirustasin, olin otsustanud ka postkontorist läbi astuda, kuna olin saanud eelmisel päeval tähitud kirja teatise oma postkasti.
Postkontorisse sisenedes nägin, kuidas pahurad ja trotsi täis pensionärid järjekorras seisid, et oma toetus või pension kätte saada. Läksin ka mina järjekorra numbri automaadi juurde ning vajutasin klahvile, mille taga seisis selgitus “Tähtkirjad”. Peale seda otsisin omale mugava seisukoha, kust tabloodele hea ja mugav pilku peale oleks visata. Minu avastuseks oli minu number järgmine, seega hiilisin vaikselt pensionäride summast läbi, et kohe leti ääres olla saaksin, kui minu number tablool vilkuma hakkab. See, et mul järjekorra numbriga sedasi vedas, oli küll puhas rõõm ja õnnistus, ma ju kiirustasin tööle. Kas arvate, et siin kohal see tore lugu lõpeb? Ohh ei, see alles algab.
Oli juba viisteist minutit möödas, kui otsustasin kuskile leti taha asja uurima minna, et miks täna vaid “väljamaksetega” tegeldakse ning “Tähtkirjad” sootuks unustatakse. Tegemist peaks olema ju pigem postimajaga, mitte sotsiaalosakonnaga.
Läbi pensionäride massi letini tungimisest ma loobusin, kuna ma ei pea küüslaugu haisu eriti nauditavaks. Eriti, kui see tuleb teise inimese sisikonnast. Otsustasin veel oodata, aga mitte kauem, kui kümme minutit.
Ma jäin tööle hiljaks, õnneks vaid 45 minutit. Mul ei jagunud lihtsalt kauemaks aega seal postimajas redutamiseks.
Aga ma ei jätnud seda asja niisama. Otsemaid avasin ma oma meilboksi ning kirjutasin kirja AS Eesti Post personalijuhile. Ei, see ei olnud üldsegi kurja sisuga, mul oli lihtsalt väga hea tuju sel päeval. See oli üks lühike ja positiivsetes toonides kirjake, mis andis teada, et Pärnus asuva postkontori järjekorranumbri masinal on rike või on kogemata teenindajad ära unustanud, et kõik kliendid ei tule siia pensionile järele, vaid soovivad sooritada selliseid tehinguid, milleks see maja mõeldud on.
Üsna varsti sain sellele ka vastuse. Vastus oli üsna lühike ning konkreetne. Kirjas seisis: “AS Eesti Post töötajad ei käitu nii, nagu oma kirjas väidate”!
Ma ei tea, kas ma peaksin siia mõne täpsustava kommentaari lisama, ilmselt mitte. Seda, et tegemist on ääretult lohakil oleva ettevõttega, kus pannakse toime tohutute summade eest vargusi ning kasutatakse riigiressursse isiklikuks otstarbeks, teadsin ma juba ammu, kuid sellist kommunistlikku ja diktaatorlikku vastust ei oleks ma isegi Säästumarketi juhatajalt oodanud.