Kauba väärtus

Vahel on väga raske, kui tead mõnest asjast liiga palju. Süda tilgub lausa verd.

Näiteks, kui ma kohupiimapaki oma ostukorvi asetan, tean ma, et maksan selle eest umbes 8 krooni. Keskmine toidupood on selle ostnud aga 2 krooniga.
Piimapaki eest pean välja käima 6 krooni, kuid kauplus on selle soetanud 1 krooni ja 80 sendi eest.
Ehituspoes põrandaliistu eest pean maksma 69 krooni, kuid tehasest ostetakse see ilma lisavahendajateta 8 krooni ja 60 sendiga.
Oma jalgrattale uut süsinikraami valides pean arvestama umbes 12 tuhande krooniga. Kauplus maksis selle eest aga vaid 3400 krooni.
Roogitud lõhe ostes maksan 149 krooni kg eest. Nemad ostavad selle aga 18 krooniga.

Kust antud info pärineb? Eks ikka ostuarvetelt ja majandusportaalidest. Lohutuseks aga järgnev vanasõna: “Niikaua, kui leidub keegi, kes on nõus selle eest raha maksma, on toode oma hinda väärt!”

Jagatud mure ja -rõõm

Ilmselt on meist enamus kuulnud vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ning nõustuvad sellega pea kõik, et nii see ka on. Mina sellega aga paraku ei nõustu. Järgnevalt tooksin ühe näite.

Kui ükskõik, kellelt küsida, mis talle kõige rohkem muret valmistab, saame üsna tõenäoliselt vastuseks: “Rahapuudus, kehv tervis, kellegi või millegi pärast muretsemine ja muud sarnast. No igal juhul peab see negatiivne ja ebameeldiv asi olema, et seda vähegi muret tekitavaks nimetada saaks.
Ja kui me peaksime kellegilt küsima, mis teeks ta rõõmsamaks kui kunagi varem, saame tõenäoliselt vastuseks “Suur summa raha!”

Nüüd vaatame, mis saab, kui neid mursid ja rõõme jagama hakata. Jagame ära esmalt oma mured. Seega räägime näiteks oma raskest saatusest, kus me kaotasime töö või põeme näiteks mõnda rasket haigust. Ja räägime sellest oma naabritele, kõikidele sõpradele, muidu tuttavatele, töökaaslastele ja kõigile, keda vähegi teame ja tunneme. Mis juhtub? Me jagame oma mure ära ning paneme kõik oma tuttavad muretsema. Neist teatud osa räägib selle mure kindlasti kellegile edasi, kellest keegi jälle omakorda selle kellegile edasi räägib. Me tekitasime muretsemise epideemia. Me paneme kõik muretsema, haletsema ja kaasa tundma. No vähemalt mingi osa neist. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kui varem tuli Sulle endale vaid haruarva see ülal toodud näite põhjal olev mure meelde, siis nüüd räägib sellest kogu Sinu tutvusringkond. Seega, jagatud mure on topelt mure. Ja mitte ainult. Sageli saab sellest mure “kuubis”!

Jagame ka rõõme. Me kõik nõustume väitega, et suurelt osalt valmistab inimesele kõige enam rõõmu vaid raha, või siis esemed ja muud väärtused, mida selle eest hankida saab (kui Sina nii ei arva, siis oled Sa 0,000000001 % seas, kes on vähe imelikud). Seega, hakates oma rõõmu jagama, peaksime ära andma oma raha. Mis saab edasi? Meie rõõm kaob just kui kulutuli. Sest me ju kõik teame, et raha kaob kiiresti käest ka seda jagamata, nii, et Sa isegi ei märka seda. Seega, jagatud rõõm tekitab meis nii sisemise, kui ka välimise kaose.

Lõpetuseks võiks öelda, et vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ei pea paika ning tegelikult toimib hoopis vastupidiselt.
Õige ja tõepärane vanasõna kõlaks järgmiselt:
“Jagatud mure on mure kuubis ja jagatud rõõm toob vaesuse majja”.

Nagu hane selga vesi

Usun, et iga eesti kodanik teab vanarahva ütlust “Nagu hane selga vesi”. No olgu, räägime siis kiirelt selle sisu lahti, et asjast oleks selge pilt. Vanasõna “Nagu hane selga vesi” tähendab seda, et kui sa valad hanele vett selga, ei juhtu sellest midagi ning kõik jätkub täpselt nii, nagu seda polekski juhtunud. Mina aga tahaksin antud vanasõna väheke analüüsida, kontrollimaks selle väite vettpidavust.
Usun, et võiksite ka ise kõik selle järele proovida, veendumaks selle vanasõna veepidavuses.
Võtke ämber vett, soovitavalt leige või külm (kuum vesi võib teie hane tappa). Valage see hanele selga ja vaadake mis juhtub.
Mina oletan, et kui see isend juhtub olema emahani, ehmub see vaene lind nii kohutavalt, et tõuseb lendu, hoolimata sellest, et koduhaned tegelikult lennata ei suuda. Peale seda ei naase ta kunagi oma karja juurde tagasi, kuna on selle asukoha suurest ehmatusest unustanud. Ta lendab nii kaua, kuni jaks raugeb ning siis maa poole vabalangusega potsatab. Seejärel, teate ju isegi, mis juhtub, rebased, hundid jne. Kohutav traagika.
Kui see lind juhtub olema aga isahani, on tegemist märksa tõsisema olukorraga. Vaevalt, et isahani ehmub ning minema lendab. Isahani saab pigem nii tigedaks, et otsustab teid kindla peale rünnata. Ja uskuge mind, ta ründab teid nii innukalt, et te ei soovi kunagi oma elus midagi sarnast uuesti proovida. Muideks, ta ei piirdu vaid teie ründamisega. Ohvriteks langevad kõik elusolendid, kes lähima nädala või paari jooksul talle silme alla satuvad.
Vot sedasi juhtub siis, kui hanele vett selga lajatada. Seega vanasõna, mis kunagi iidsest ajast pärit on, ei pea vett. Või kuidas?