Apteegis

Ühel heal päeval seisin Pärnu Kaubamajaka apteegis järjekorras ning ootasin oma aega. Enne mind tegi omi sisseoste üks väga eakas vanaproua. Ilmselt oli äsja pensipäev olnud, kuna vanaproua poolt välja valitud ravimid ei tahtnud leti peale ära mahtuda. Vanaproua “osturalli” sai minu jaoks aga üllatava lõpu.

Vanaproua: Palun mulle veel rohtu peapöörituse vastu, selline… punane pakend oli vist.
Apteeker: Nooo…. punases pakendis on meil Renni, aga see nüüd päris peapöörituse vastu küll ei ole.
Vanaproua: Ma siis võtan selle, palun.

Apteeker lasi kauba skännerist läbi ning tehing tehtud oligi.

Panin toime kuriteo

Muud moodi ei oska seda paraku kirjeldada. Kogu lugu algas sellest, et vajasin üht tikutopsi, mille esimesena ettejuhtuvast müügikohast osta otsustasin. Ja nii ma keerasingi autonina Statoili parklasse.
Tikutopsi eest küsiti 1,90. Ma tegin veel märkuse, et see on ju peaaegu tulemasina hind, kuid selle peale müüja vaid naeratas kelmikalt.
Aga milles siis minu kuritegu väljendus? Eks ikka selles, et toetasin ettevõtet, kes küsib oma kauba eest arulagedalt kõrget hinda. Ja see, et olin nõus selle toote eest terve varanduse maksma, annabki “kuritegelikele” müüjatele indu juurde, õigustamaks antud toote hinda. Kui ostetakse, järelikult on toode seda hinda väärt, hõiskavad nad oma tootmisnõupidamisel.
Üks väikene arvutus ka. Kaubanduses töötavad inimesed teavad, et edasimüüjad lisavad ostuhinnale reeglina 20% otsa. Vahel ka rohkem. Kuna olen tikutopsi ostuhinnaga kursis, tean öelda, et Statoil on sellele juurde lisanud 954%. Kohutav, kas pole!?

Väsitav tööpäev hakkab lõppema, Selveris

Kassapidaja: “A partner on?”
Klient: “On!”
Kassapidaja: “Davai tõmban ljabi!”

Hamburger

Ühel ilusal suvisel hilisõhtul, kui üks Pärnus asuv ostukeskus otsustas kõik hinnad paariks tunniks 30% alla lasta, astusin minagi sealt oma perega läbi, et siis vajadusel miskit vajalikku soetada. Kuna rahvast oli palju (tagasihoidlikult öeldes), ei õnnestunud meil miskit osta ning otsustasime sealt mõne aja möödudes lahkuda. Küll aga äratas meie tähelepanu samas ostukeskuses asuv “FarmBurgeri” toitlustus ettevõte ning otsustasimegi siis mõned purksid teha.
Järjekorras ei pidanudki eriti kaua ootama. Kui möödunud oli umbes 35 minutit, hakkas kassa juba eemalt paistma. Olukorraga pidime aga leppima, kuna rahvast oli ju tõepoolest palju. Lõpuks jõudiski see õnnis aeg kätte, kui saime oma tellimuse esitada. Otsustasime võtta kõige tavalisemad hamburgerid, mis koosneb kotletist, juustust ja mõnest kurgiviilust. Loodetavasti valmib see kiiremini, kui mõni teine, vähe peenema nimetusega hamburger. Igaksjuhuks küsisime ka ooteaega, et siis seda millegi toredaga sisustada saaksime, näiteks kerge jalutuskäiguga. Aega meile aga ei öeldud. Kurjaks muutunud teenindaja hoopis käratas (see ei ole liialdus) üsna kõlaval häälel: “Ei näe siis, kui palju siin rahvast on vää!”
Kuna ooteaega me ei teadnud, jäime oma hamburgereid ootama otse leti äärde, kuna rahvarohkus ei lubanud meil soodsat asukohta loovutamast. Olime ju äsja korduvalt näinud, kuidas hamburgerid kööki tagasi toimetati, kuna rahva seast ei leitud lihtsalt õigeid kliente üles. Nii me siis seisime seal ja ootasime. Oli möödunud juba 25 minutit, kui meile need kaua oodatud hamburgerid ulatati. Söögi kätte saanud, liikusime kohemaid parklasse, kus rahulikult einestada saaksime. Muideks, selle pikaks veninud ooteaja juures oli ka üks positiivne külg. Olen alati öelnud, et mida pikem on restoranis ooteaeg, seda maitsvam tellitud söök tuleb. Nüüd oli see kaua oodatud ja õnnis söögiaeg käes. Hamburgerikoti suud avades leidsime sealt aga vaid krõbedaks küpsetatud saiad, millele oli jäänud kotlet, juust ja kurgiviil vahele panemata.
See seik ei viinud meid endast välja. Me isegi ei pahandanud kokatädi peale. See kõik ajas lihtsalt muhelema.
Sõime oma röstsaiad ära ning sõitsime koju.

Ka sotsiaalnõunikul on rasked ajad

On ilmselge, et paljusid meist on tabanud majanduskriis, mis meie mõttetegevuse ehk avatumalt ja leidlikumalt tegutsema sunnib, mõeldes välja mitmeid erinevaid võimalusi, kuidas oma majanduslikku olukorda parandada ja stabiliseerida. Ka Audru valla sotsiaalnõunik ei ole miskine erand, vaid mõtleb temagi omatarbeks tulusaid tegevusi järjest juurde.
Näiteks on ülalnimetatud isik, täpsemalt siis härra Peep Tarre, välja mõelnud mooduse, kuidas vanade inimeste abil oma elujärge parandada. Üsna hiljaaegu külastas ta üht kohalikku bensiinijaama, ladus oma järelhaaguse võrgu sisse pakendatud küttematerjali täis ning toimetas selle Audru vallas, Kihlepakülas, ühele 84 aastasele vanainimesele koju, küsides selle teenuse eest umbes 1500 krooni.
“Ta on varemgi mulle abi osutanud, kuid seekord küsis selle eest ka kopsaka summa raha”, oli Kihlepaküla elanik segaduses. “Oleksin saanud ju sama raha eest lausa 6 m3 küttepuid, kuid seekord pidin maksma sama suure summa vaid väikese kärutäis küttepuude eest”, selgitas vanainimene oma pettumust. “Aga mis mul muud üle jääb, ise ma ju liikuma ei pääse”, jäi vanainimene murelikuks.

Natuke matemaatikat

Üks võrku pakendatud küttepuude sületäis maksab bensiinijaamas 50 krooni. Et sellest 1 m3 kokku saada, läheks meil vaja umbes  48 pakendit. Seega küttepuude summa ulatuks 1 m3 puhul 2400 kroonini. Sama raha eest saaks küttepuid aga lausa 6 m3.

Legaalne äri?

Arvele, mille väljastas bensiinijaam, märgiti maksjaks Audru vald. Summast 1500 krooni kanti Audru valla kuludesse 1271 krooni, ülejäänud summa läks sisseostetud käibemaksu kontole. Vanainimese käest küsiti aga täie rauaga 1500 krooni. Arvake nüüd ära, kuhu läks 228 krooni ja 80 senti?. Lisame siia veel ühe nüansi – “eakate vallaelanike toetamine sotsiaalhoolekande raames”. Ka kohaliku omavalitsuse tegevuskulude kokkuhoiust ei saa me antud loo puhul rääkida!

Jälle Säästumarket

Tahan kohe alguses ära öelda, et ma ei käi Säästumarketist sisseoste tegemas. Ei, ma ei põe komplekse, et seal käimist oma tuttavate ees häbeneksin. Ma lihtsalt ei käi seal ja kõik.
Täna käisin. Aga ok, see oli selle aasta esimene kord. Ja põhjus, miks ma sinna sattusin, oli see uuenenud erkroheline fassaad, mis mulle juba ammu silma oli hakanud. Minu üks tuttav eile just kommenteeris, et käis seal ning ei suutnud positiivsetest muutustest tekkinud erutust varjata. Just see oligi põhjus, miks ma täna sealt läbi põigata olin otsustanud. Ja kuna koju oli parasjagu sinki ja muid vidinaid vaja, siis ma sealt end lõpuks leidsingi.
Nüüd aga võin rääkida kõigest sellest, millest ma kõik need pikad aastad ilma olen jäänud. Ma ei ole varem näinud joobnud inimese kassade järjekorras. Ma ei ole kunagi kohanud seda, et ostukorvid asuvad sisenemis koridori kauges servas, kuhu ekstra jalutada tuleb, et poodi sisenedes see kaasa haarata. Ma ei ole kunagi näinud ostukorvidest nii kõrgeks laotud virnasid, et nende haaramiseks redelit kasutada tuleb. Ma ei paisuta olukorda üle, vaid kätt südamele pannes ütlen, et need virnad olid tegelikult ka umbes kolme meetri kõrgused. Ma jäin paraku ka ostukorvist ilma, sest läbi turvaväravate sisenedes avastasin, et ostukorvid asuvad teisel pool neid, ning et nendeni taas jõuda, tuleks läbida tohutu ringkäik mööda kaupluse perimeetrit. Selliseks ettevõtmiseks olin ma aga kahjuks liiga väsinud.
Ma ei ole kunagi kohanud kassapidajat, kes kõik kaubad kogemata topelt sisse lööb ning seejärel kliendil kümme minutit oodata laseb, et keegi juhataja tagant ruumist tuleks ja kõik selle “pudru ja kapsad”  kassaprogrammis korda teeks, et asjaga edasi minna.
Ma ei ole kunagi kohanud nii ebameeldivaid aroome, mis paiskusid minu seljataga seisva inimese poolt. Kahjuks ei oska ma täpsustada, kust see lõhn tulla võis.
Ma ei ole kunagi näinud maas vedelemas nii suures koguses mädanenud puuvilju.
Muideks, see on vist ainus ettevõte, kus klient kassapidajat ise teretama peab. Ohh ei, minu uhkus ei saanud riivata, ma olen lihtsalt teisiti harjunud. Ma poleks seda siin postituses mitte maininudki, kui ma sealt tere vastu oleksin saanud. Et kassapidajale väheke muhedam näoilme ette saada, pidin selleks väheke nalja viskama. See õnnestus!
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mina seal muutusi küll ei näinud. Nohh, võibolla see kriiskav seinavärv, mis mu silmi kissitama sundis.
Käesolevas loos ei tahtnud ma tegelikult nii negatiivsetes toonides antud juhtumit kirjeldada. Rääkisin vaid sellest, mida seal kogesin. Minu eesmärk ei olnud antud ettevõtet kuidagi moodi laimata või maha teha. Mainisin ära lihtsalt need asjaolud, mis mulle silma hakkasid, ahh jaa, ka asjaolud, mis ninna hakkasid!
Tegelikult on see tore koht, eriti juhul, kui toiduainete tootjate ja marketite liigne kasumiahnus närvidele käib. Sealt leiab nii mõndagi toredat ja tublisti soodsamalt, kui konkureerivatest marketitest.

Operaatorite kolmik

Tahaksin lühidalt juttu teha meie riigis olevast kolmest erinevast GSM operaatorist, kelleks on siis EMT, Elisa ja Tele2. Tänaseks päevaks olen olnud ühe ja selle sama telefoni numbriga nende kõikide kliendiks. Ja siin kohal ongi minu soov nende suurimad erinevused lahti rääkida.
Ma alustasin ajal, kui Elisa veel RLE nime kandis. Üldiselt ei olnud mul kunagi probleeme. Välja arvatud siis, kui viibisin kuskil sügaval keldris või kuskil paksus metsas, kus esimese maanteeni kilomeetreid maad oli. No sellega ma leppisin, kuna teadsin, et hädaabi number töötab igas olukorras. Elisa võrgust helistamise kulud olid enamvähem talutavad. Teenindustase oli ka üsna rahuldav.
Minu teiseks operaatoriks, tänu tööandjale sai aga EMT. Ei ühtki halba sõna. Helistamisekulud muutusid vähe soodsamateks. Levi probleemid, mis Elisaga vahel harva ikka ette tuli, olid nüüdseks just kui käega pühitud. Teenindus oli väga operatiivne ja asjalik. Näis ka, et EMT teeb üsna tihedat koostööd oma partneritega, saates nende sooduspakkumisi sõnumina.
Nüüd olen aga oma telefoni numbriga otsapidi Tele2 võrgus. Mis nendest eelnevast konkurendist teda kõige rohkem eristab, on teenuse hind. Nüüdsest on minu helistamise kulud olnud 10,71 korda soodsamad. Hämmastav, kas pole? Teenindustase on selline keskpärane. Häirivaks on muutunud see, et nad risustavad minu sõnumikausta nii intensiivselt, et nende pidev kustutamine on suisa tülikas ja väsitav olnud. Nüüd peatuksin aga Tele2 operaatori levi küsimustel. Kohe alguses pean ütlema, et siit ei tule mitte midagi positiivset. Et ma kontoris olles kliendile helistada saaksin, pean ma laua tagant püsti tõusma ning suure akna juurde jalutama, et ma vähegi kuuleksin, mis minu telefoni torust mulle kõrvu kostab. Kuskil suuremas kaubamajas pole telefoni üldse mõtet sisse lülitada, kuna sellele helistamine muutub kohe alguses üheks suureks “taasproovimise” kadalipuks. Muideks, nüüdsest kostuvad kutsumissignaali ajal imelikud helid, just kui kuulaks mind FBI pealt.

Hinnang

Nüüd selgitan välja oma kogemuste põhjal parima operaatori, kelle tegevusega minu ootused kõige pareminis ühtivad. Selleks kasutan viiepalli süsteemis hindamist. Hindamisel arvestan minu jaoks kolme kõige tähtsamat näitajat.
Elisa. Levi – 4, teenusehind – 3, teenindustase – 3. Keskmine hinne – 3,34.
EMT. Levi – 5, teenusehind 4, teenindustase – 4. Keskmine hinne  - 4,34.
Tele2. Levi – 2, teenusehind 5, teenindustase – 3. Keskmine hinne 3,34.

Palju õnne – EMT! Sina võitsid. Vähemalt selgus nüüd tõsiasi, et ma ei väärtusta vaid hinda. Pigem pean prioriteetsemaks just teenuse kvaliteeti ning hinna ja kõik muu seaksin pigem sinna teisejärguliste kanti.

Foodmarket ja hinnapüstol

Ühel õhtul juhtusin Pärnus, ülejõe kandis olevasse Foodmarketi kauplusesse. Iseenesest on tegemist sellise keskmisest marketist väiksema poega, kuid päris külapoeks ma seda ei nimetaks. Just see tõttu, et tegemist ei ole maakolkas asuva külapoega, mind see vaatepilt hämmastaski.
Ma usun, et igaüks, kes sinna enne tööpäeva lõpetamist satuvad, võivad kõik jälgida pealtnäha rutiinset tööd, kus üks kulinaarialeti töötaja kõik toiduainete anumad hinnapüstoliga üle käib ning sinna siis järgmise päeva kuupäevad peale laseb. Hämmastav, et selliseid asju tehakse avalikult kliendi ees. Muideks, anumad olid veel tühjaks müümata. Ei ole vist raske arvata, miks selliseid asju tehakse.
Jah, kui nüüd vaadata, millisele ettevõttele see pisike market kuulub, siis ei ole siin midagi imestada. Uurides lähemalt, mis toimub selle ettevõtte mõnes teises toidupoes, hakkame ühel päeval uskuma, et kõik on võimalik.

Eesti Posti vastus

See juhtus tegelikult juba ammu, kuid minu arust väärib see kirjapanemist küll.
Ühel laupäevasel varahommikul, kui tööle kiirustasin, olin otsustanud ka postkontorist läbi astuda, kuna olin saanud eelmisel päeval tähitud kirja teatise oma postkasti.
Postkontorisse sisenedes nägin, kuidas pahurad ja trotsi täis pensionärid järjekorras seisid, et oma toetus või pension kätte saada. Läksin ka mina järjekorra numbri automaadi juurde ning vajutasin klahvile, mille taga seisis selgitus “Tähtkirjad”. Peale seda otsisin omale mugava seisukoha, kust tabloodele hea ja mugav pilku peale oleks visata. Minu avastuseks oli minu number järgmine, seega hiilisin vaikselt pensionäride summast läbi, et kohe leti ääres olla saaksin, kui minu number tablool vilkuma hakkab. See, et mul järjekorra numbriga sedasi vedas, oli küll puhas rõõm ja õnnistus, ma ju kiirustasin tööle. Kas arvate, et siin kohal see tore lugu lõpeb? Ohh ei, see alles algab.
Oli juba viisteist minutit möödas, kui otsustasin kuskile leti taha asja uurima minna, et miks täna vaid “väljamaksetega” tegeldakse ning “Tähtkirjad” sootuks unustatakse. Tegemist peaks olema ju pigem postimajaga, mitte sotsiaalosakonnaga.
Läbi pensionäride massi letini tungimisest ma loobusin, kuna ma ei pea küüslaugu haisu eriti nauditavaks. Eriti, kui see tuleb teise inimese sisikonnast. Otsustasin veel oodata, aga mitte kauem, kui kümme minutit.
Ma jäin tööle hiljaks, õnneks vaid 45 minutit. Mul ei jagunud lihtsalt kauemaks aega seal postimajas redutamiseks.
Aga ma ei jätnud seda asja niisama. Otsemaid avasin ma oma meilboksi ning kirjutasin kirja AS Eesti Post personalijuhile. Ei, see ei olnud üldsegi kurja sisuga, mul oli lihtsalt väga hea tuju sel päeval. See oli üks lühike ja positiivsetes toonides kirjake, mis andis teada, et Pärnus asuva postkontori järjekorranumbri masinal on rike või on kogemata teenindajad ära unustanud, et kõik kliendid ei tule siia pensionile järele, vaid soovivad sooritada selliseid tehinguid, milleks see maja mõeldud on.
Üsna varsti sain sellele ka vastuse. Vastus oli üsna lühike ning konkreetne. Kirjas seisis: “AS Eesti Post töötajad ei käitu nii, nagu oma kirjas väidate”!
Ma ei tea, kas ma peaksin siia mõne täpsustava kommentaari lisama, ilmselt mitte. Seda, et tegemist on ääretult lohakil oleva ettevõttega, kus pannakse toime tohutute summade eest vargusi ning kasutatakse riigiressursse isiklikuks otstarbeks, teadsin ma juba ammu, kuid sellist kommunistlikku ja diktaatorlikku vastust ei oleks ma isegi Säästumarketi juhatajalt oodanud.