Järgnev kirjutis ei ole muinasjutt, vaid täiesti reaalne nähtus, mida olen juba vähemalt viis aastat ülepäeviti kogenud, kuna just nii palju aastaid tagasi alustasin aktiivse jalgratta spordiga. Olen veendunud, et iga jalgrattur teab, millest räägin.
Tean ka seda, et kõige selle juures ei muutu ma nähtavaks ka siis, kui kasutan silmi pimestavaid erk-rohelisi või neoon-punaseid rõivaid. Ma ei viitsi isegi keskmist sõrme enam vibutada. Suisa vastupidi – viimase juhtumi auks tõstsin hoopis oma pöidla üles, kiites autojuhti “viisakalt” ja “turvalisust” tagava käitumise eest. Ilmselt käitusin instinktiivselt, justkui tänades, et ta mind ellu jättis. Ainuke asi, mis kripeldama jääb, on asjaolu, et mis kuradima pärast pean mina oma jalgratta remondi kinni maksma, kui selle lõhkumise on korraldanud keegi teine.
Näiteks, autojuht, kes sa sõitsid oma rohelise Nissan Primeraga, mis kandis numbrimärki 802 TFI, teisipäeval, 26. juulil 2011, kell 17:00 Pärnus, Saare tänavalt ning sooritasid peateele, Riia maanteele parempööret, võiksid nüüd sooritada pangaülekande kontole nr. 334894660005, summas 21,35 €. Makse saajaks märkida Jüri Grinko, selgituseks “ebaõnnestunud mõrvakatse tagajärgede likvideerimise eest”.
Turvalist ja sõbralikku liiklemist kõigile!
Austatud If P&C Insurance AS (If Kindlustus) kliendid, palun vaadake oma poliisid üle ja ostke omale midagi ilusat!
Mina vaatasin ning tänaseks olen päris suure summa võrra rikkam. Olin mingil seletamatul põhjusel aastaid maksnud oma kodukindlustusega ka naabrimehe vara eest. Lisaks veel mingite olematute objektide eest, mida olemas ei ole (If`i sõnul “mõttelised” objektid”). Samuti oli sõiduauto kindlustuspoliisil vahetunud minu elukoht, mis kindlustusmakset oluliselt suurendas.
If`i poole pöördudes väideti, et nii peabki olema. Peate maksma naabrite eest, olematute objektide eest ja If`i poolt valitud elukoha eest liikluskindlustuspoliisil.
Alles peale seda, kui saatsin all toodud avalduse, palun lõpetada minu see ja too poliis, langetati hindu nii mis mühiseb. Kustutati olematud objektid ning pandi elama sinna, kus ma elan.
Kodukindlustuse makse alanes ligi 50% ning liikluskindlustus on nüüdsest 38% võrra soodsam. Võtke õppust!
Stiilinäide If`ile saadetud avaldusest:
Palun tühistada kindlustuspoliis nr. xxxxxx
Palve on edastatud seoses Teie ettevõtte poolsete ähmaste vastustega küsimusele, miks muutus kindlustusmakse tühja koha pealt üle 38% kallimaks. Teiste kindlustusseltsidega ja kindlustusmaakleritega ühendust võttes selgus, et tegu on tahtliku pettusega, mille tõttu olen Teie ettevõtte vastu usalduse kaotanud.
Veel paar tähtsat sõna
If Kindlustus on eksimuste tõttu minult vabandust palunud ning lubanud, et tulevikus selliseid prohmakaid enam ei juhtu.
Categories: Jahmatused, Juhtumid, Kaubandus, Liiklus, Olukorrad, Teenused
Sildid:Hind, If Kindlustus, kindlustus, Liiklus, Pettused, Raha, Sõiduauto, Teenused, Vargus
Ei osanud muud pealkirja panna ning arvan, et see ongi sobivaim antud kirjutisele. Te ju ikka teate seda vanasõna, eks?
Nägin just äsja pealt ühte omamoodi koomilist intsidenti, mis leidis aset Pärnus, ühes Riia mnt äärses parklas. Nimelt sõitis parkimiskohtade vahelisel teel üks sõiduauto Ford Focus, andmata teed (paremakäe reegli alusel) ühele kaubikule. Kaubiku juht märkas seda koheselt ning vajutas suurest vihast gaasipedaali põhja, kuid Ford oli tema eest napilt juba läbi lipsanud. Viimase juht muidugi märkas seda ning vibutas talle käega. Ilmselt sai ta aru, et antud liiklusõnnetuse toimumine oleks sündinud just kaubiku juhi käitumisest. Samal ajal oleks aga kaubiku juht alla ajanud ühe jalakäija, kes juhtus just siis ülekäigu rajale jõudvat. Et kõkkupõrget vältida, pidi jalakäija suure kaarega tagasi hüppama. Õnneks see tal ka õnnestus.
Kokkuvõtet antud loole ei hakka ma kirjutama, kuna see tunduks tühja lobana.
… raha, aega ja energiat?
Mina tean. Hommikul, kui tööle sõidate, saate näiteks valgusfoori taga rohelist tuld oodates oma sõiduauto salongi prügist puhastada. Piisab, kui kerite aknad alla ja loobite kõrge kaarega kõik autos leiduvad üleliigsed esemed välja. Olgu selleks siis kommipaberid, salvrätikud, näritud nätsud, suitsukonid, tühjaks joodud taara ja mis iganes veel.
Antud idee sain täna hommikul kell 7:48, kui Pärnus, Lille tänava ja Tallinna mnt ristis foori taga rohelist tuld ootasin. Aitähh toreda idee eest punase universaal kerega Volkswagen Passati omanik, kelle sõiduauto numbrimärgiks on 561ASV.
Ma ei olnud üllatunud, kui nägin täna, 03.09.2009, kell 22:15, Pärnus, Laial tänaval sõites Škoda politseiautot umbes 70km/h kõrvalteelt minu poole peateele kihutamas. Neil on ju sageli kiire. Mind ei hämmastanud ka see, et peateele pöörates nad suunatule märguandeid ei näidanud. Olen sellega juba ammu harjunud, et politseinikud seda ei kasuta. Ka see, et sireen ja vilkurid ei töötanud, ei häirinud mind. See võis neil ju lihtsalt inimlikkusest ära ununeda. Ka see, et nad vastu minu autot peaaegu põrkusid ei löönud mind pahviks. Pealegi, olin ju ise süüdi, et just sellel tänaval ja just sellel kella ajal seal sõitma juhtusin. Ka selle olukorraga leppisin, kui nad minu ette kihutatuna äkiliselt pidurdasid ning mind 20km/h sõitma sundisid. Mul ei olnud ju kuskile kiiret. Siis aga mõtlesin, et päris 20`ga ka sõita ei taha. Aga ennnäe imet, möödasõit osutus paraku võimatuks, kuna politseiauto ei pannud kahte sõiduvööndit eraldavat katkendjoont tähele ning sõitis täpselt kahe vööndi vahel otse eraldusjoone peal. Lõpuks manööverdasid nad järgmisel ristmikul Akadeemia tänava poole. Suunda ei näidatud ka sellel korral. Nüüd sain oma teekonda rahulikult jätkata. Ja mis peamine, mingil põhjusel tundus, et olin sattunud justkui turvatsooni, kui politseiautot mu läheduses enam polnud.
Hoolimata kõigest nendest tavapärastest nähtustest haarasin telefonitoru ning otsustasin teha kell 22:19 ühe telefonikõne Läänepolitsei numbrile 110. Rääkisin rahulikult kõik ära, mida äsja näinud olin. Kõik järgnev, mida telefonitoru vahendusel vastuseks sain, liigutas mind nii sügavalt, et mõtlen sellele tõenäoliselt ka täna õhtul magama heites. Minu käest küsiti: “Ega teid äsja politsei poolt kinni peetud pole, et oma viha meie asutuse peale välja valate?”
Ilmselt ei ole olemas auto omanikku, kes ei oleks avastanud oma autol saladuslikke mõlke, kriimustusi ja muid pisemat sorti kahjustusi. Neid tekib ikka siin ja seal. Sagedasemad kohad on uksed ja poritiivad, kust vastavaid üllatusi avastatakse. Mõne suurema kahjustuse leidmisel on ilmselt nii mõnigi kirunud, et kui ma selle “raisa” kätte saaks, aga ma talle näitaks!
Ühel heal päeval, kui kuupäevaks oli 17. aprill 2009 ning kellaaeg oli umbes 11:20, olin ühe sellise suuremat sorti mõlkimise tunnistajaks ise. Seisin Pärnus, ühes Riia maante äärses parklas ning nägin, kuidas üks 7 sajase seeria tumedates värvides BMW, mis kandis numbrimärki 501ATV, omale parkimiskohta otsis. Lõpuks ta selle leidiski ning hakkas oma autot parkima ühe punase Volkswageni taha, mille numbrimärgiks oli 741ARS. Mulle näis, just kui oleks see eredates punastes toonides auto talle märkamatuks jäänud ning kihutas sellele paraja pauguga tagant otsa. See järel võttis BMW omanik vaevaks umbes kaheksa sentimeetrit tagurdada, et autode vahele minimaalne maa jätta ning astus autost välja. Peab ütlema, et tegemist ei olnud südametu automõlkijaga, sest ta läks hiilival sammul lähemalt piiluma, mis tema auto sellisel järsul kombel peatas. Paraku pidin aga selles südamlikkuses pettuma, kuna tema pilk oli suunatud vaid enda auto esiosale. Nähes, et see ei olnud autot sõidukõlbmatuks teinud, teeskles ta, justkui poleks midagi juhtunud ning siirdus parkla kõrval olevasse poodi.
Mõne hetke pärast oli BMW omanik taas oma autos rooli taga ning kihutas parklast minema. Mind hämmastas aga tema sõidu teekonna valik. Mingil põhjusel ei sobinud talle kõvakattega tee, vaid ta otsustas parklast väljumiseks kasutada haljasala, lömastades värskelt istutatud lilled ning jättes endast maha sügavad rööpad lillepeenrasse.
Minutid aga läksid ning olin ka mina sunnitud selle vaatemängu katkestama, kuna kiire tööpäev oli alles poole peal ning töö vajas tegemist. Hetkel tunnen aga väikest kripeldust, et punase auto omanikku antud intsidendist teavitada ei jõudnud. Ma leidsin küll paberitüki ning kirjutusvahendi, millele kirjutasin BMW numbrimärgi, kuid siis nägin korraga parklast lahkumas ka Volkswagenit koos selle BMW poolt tekitatud uue “kaunistusega”, mis veel pikalt järelevaatajaile päikese käes sillerdas.
Olen sageli mõelnud, et kas tõesti saaks selline asi reaalne olla, et politseiautot juhtides teatud seadus vabastab suunatulede kasutamise nõudest. Et ehk on nende käed nii võrd hõivatud erinevate mõõteriistade käsitsemisega, et vastav määrus välja antud on. Üsna utoopiline mõte küll, kuid mida ma muud saaksin arvata, kui selline vaatepilt mind päevast päeva tabanud on.
Näiteks eile lõuna ajal, kui sõitsin mööda Riia maanteed Pärnus, oli mul au taaskord politsei auto sabas sõita. Tavaliselt ma seda ei tee, kuna mingil põhjusel on politseiautode keskmine kiirus reeglina 30 kilomeetrit tunnis. Seekord ei pidanud ma aga kiirustama ning seeläbi ma siis otsustasingi, et jõlgun vaikselt sabas. Tegemist oli vist politsei värvides Subaru maasturiga, kuna auto välimus oli selline häiriv ja üsna inetu.
Minu teekond viis Riia maanteelt Papiniidu tänavale, täpselt selles suunas, kuhu keeras ka minu ees sõitev politseiauto. Mõne hetke pärast suundus auto Pae tänavale. Vahetult Pae tänavale jõudes keeras see inetu võitu Subaru paremale bensiinijaama poole. Ja mis te arvate, mitu korda antud politseiauto suunatuld kasutas? Mitte ainsatki korda!
Mind ei pane see üldse imestama, kuigi antud juhul see mind väga häiris küll. Vastav auto sooritas koos sõidurea vahetamistega viis manöövrit, kuid suunatule märguannet ma küll nägema ei juhtunud.
Politsei, kes peaks olema ilmtingimata eeskujuks igale autojuhile, võiks ju vähemalt oma manööverdamisest teada anda.
Usun, et igaüks nõustub väitega, et inimene kohaneb igasuguste mugavustega üsna kiiresti. Nii samuti on olukord ka vastupidiselt, kui temalt mugavused ära võtta on ta üsna varsti selle unustanud ning naudib oma uut olukorda, kiites seda veel takka ning eelistades seda eelnevale.
Näiteks, inimene, kes omab sõiduautot, mille varustuses on ka istmesoojendused, on ta ülimalt õnnelik, et külmadel talvehommikutel, kui autoklaasid lumest puhtaks kraabitud, võib ta istet võtta soojale autoistmele.
Aga inimene, kelle sõiduauto varustuses istmesoojendus puudub, on ka ülimalt õnnelik. Oh ei, mitte sellepärast, et ta külmetamist naudiks, vaid sellepärast, et ta ei pea raskelt tervist kahjustava teguriga kokku puutuma. Vähemalt nii nad väidavad.
Seega, inimese kohanemisvõime on ülimalt paindlik, noh, seda juhul, kui see tegelikult kahepalgelisue või suisa kadeduse alla ei kvalifitseeru.
Värsked kommentaarid