Kas Sina toidad röövleid?

Jah, toidad küll, kui Sa ostad Talleggi broileri, mille kilo hind on kallim kui 29 krooni ja 90 senti.
Avastasin täna, et selle kilo hind on lähipäevil tõusnud 5 krooni võrra. Ja muideks, igas kaupluses.
Ah et, mida ma, rott, vingun siin? Ei vingugi niisama, vaid tahan teada anda, et olen Sinus väga pettunud, kui Sa sellise küsimuse just esitasid.
Te lollakad ei saa sellest lihtsalt aru, et kui Te 4 päeva seda broilerit ei ostaks, võtaks Tallegg midagi ette ja saaks aru, et sedasi käitudes võib kana kätte jääda ja karuslooma kasvandusse rebastele söödaks minna. Ja sel juhul mitte 34 krooni ja 90 sendiga, vaid 1 krooni ja 90 sendiga. Aga kahjuks on nii, et nad teavad, kui lollakad Te olete, ostes ära ka broileri, mille kilohind oleks näiteks 129 krooni ja 90 senti.
Lihtsalt hale on vaadata, millised tegevused on Eesti Vabariigis “moeasjaks” saanud.

Toidupoe müüjal on lõunasööki raske valida

Jälgides meediat, leiab siit-sealt tohutul hulgal artikleid, mis räägivad tahtlikust riknenud toidu müügist, millest osad juhtumid räägivad salatite pesemisest. Mäletan üsna hiljaaegu ilmunud artiklit, mis jutustas juhtumist, kus ühes marketi toidupoes avastati hea valik pestud salatit. Samuti spekuleeriti, et enamus sarnastes ettevõtetes on lausa töötaja palgal, kes päeva lõppedes salatite “pesemisega” askeldab. Kohe peale seda võttis teatud marketi toidupoe juhataja meedias sõna, ning hakkas antud juhtumit ümber lükkama, väites, et sellise ametikoha pidamine võtaks liigselt resursse ning see ei oleks ettevõttele kasulik.
Viibides hiljuti ühel üritusel, kus kohtasin ka ühe toidupoe juhatajat. Kuna salati “pesemine” oli meedias üsna aktuaalne teema, üritasin natuke nalja teha ning küsisin temalt, kuidas siis salatipesu osakonna töötajatel läheb. Selle peale sain aga parajalt nahutada ning piisavalt põhjaliku loengu, miks nad sellist asja ei tee, nagu seda on “salatite pesemine”. Mina aga tema poolsete argumentidega ei nõustunud, sest matemaatika andis hoopis teised seisukohad. Olin veel terve õhtu selle tõttu nimetatud isiku poolt põlatud üritusel viibija. Kuidas on lood aga tegelikult?
Mõni päev tagasi juhtusin lõuna paiku olema ühe marketi toidupoes ning minu ees valis omale lõunasöögiks salatit üks sama marketi toidupoe töötaja. Seda reetsid vähemalt tema töörõivad. Ta osutas ühele salatile, kuid kulinaarialeti taga seisev töötaja raputas salaja pead ning pilgutas talle silma. Sama tegi ta päris mitme järgmise salatiga. Järjekorras umbes viiendale salatile osutades sai salatit valiv töötaja heakskiidu ning salatikarp tal ostukorvis oligi. Usun, et antud olukord lisakommentaare ei vaja.
Antud juhtum on seotud konkreetselt Selveri toidupoega. Sarnane lõunasöögi valimine leiab iga päev aset ka näiteks Rimi kulinaarialeti taga.

Coca Cola müsteerium

Julgen miljoni peale kihla vedada, et kui üks kõik kellelt küsida, milline on kõige ebatervislikum karastusjook, vastatakse selle peale Coca Cola! See jook on ilmselt läbi aegade üks kõmu tekitavaim toode olnud. Ilmselt ei ole mõtet sellel pikemalt peatuda, kuna sellest on piisavalt kõikjal räägitud. Minu kiitus aga neile, kes on vaevaks võtnud ja lähemalt vastavaid väiteid uurinud ning sellest ka siis laiemale auditooriumile läbi interneti teada andnud. Ka ise kuulun nende hulka, kes ei suuda Coca Cola keemilisest valemist ebatervislikkust välja lugeda. Ja kui juhuslikult juhtungi mõnda väljaannet lugema, kus lähemalt Coca Cola ebatervislikkusest juttu tehakse, võtan seda pigem olukorrana, kus vastutustundetult mõnest USA tervise ajakirjast “kopi-paste” tehtud on, et tühimikud veergudel täita. Näiteks täna jahmatas mind tarbija24.ee portaal, kus avaldati nii madalalaubaline artikkel Coca Cola kahjulikkusest, et selle lugemine lausa ahhetama pani. Mind hämmastas lihtsalt see, et tarbija suunamisega ja harimisega tegelev portaal nii rumalaid samme astub. Artiklis räägiti peaasjalikult lihaste halvatuse tekkest, mida Coca Cola põhjustada võib. Näitena toodi olukord, kus üks patsient jõi päevas kuni 10 liitrit kõneall olevat karastusjooki. Lisakommentaar oleks siin juures pigem liigne.

Mõned kuulsaimad kuuldused Coca Colast

Coca Cola suhkrusisaldus lõhub hambaid.
Coca Cola kofeiini sisaldus on tervist kahjustav.
Coca Cola sisaldab hirmutavalt palju erinevaid “E” aineid.

Mingil põhjusel on tarbija silmad suletud mahlade ja mahlajookide tooteinfo etikettidele. Nad ei teagi, et nende “tervistav” hommikumahl kuni 1,5 korda rohkem suhkurt sisaldab, kui Coca Cola. Ka sellest ei tehta numbrit, kui kohvi- või teetassi kohta paar teelusika täit suhkurt pudistatakse. Keegi ei tule selle peale, et see suhkru kogus on hoopis suurem, kui klaasi täies Coca Colas. Maasikamoosi saiale määrimisest ei maksa üldse rääkida.
Eelmises lõigus ei soovinud ma paralleele tuua teiste magusate ja ebatervislike toiduainetega, vaid pigem seda, et Coca Colas sisalduv suhkur ei ole märkimist väärt tänu oma liiga väikesele kogusele!

Rääkides kofeiini sisaldusest, läheb asi vähe keerulisemaks. Kõik peavad kofeiini mürkaineks “number üks”. Paraku ei tea aga keegi, et süües suvalisi maiustusi, mis vähegi shokolaadi või selle maitset sisaldavad, omavad endas kordades ja kordades rohkem kofeiini, kui üks süütu Coca Cola pudel. Paljud ei tea sedagi, et juues ära tassi masinakohvi, on võimalik kuni 28 korda rohkem kofeiini manustada kui tassi täiest Coca Colast. Võrdluseid võiks tuua veelgi, kuid see ei ole paraku minu eesmärk.

Peatudes “E” ainetel, tasuks aga kõige pealt mainimist see asjaolu, et tegelikult enamus meist ei teagi nende tegelikku eesmärki. “E” ainete tootmist, turustamist ja kasutamist kontrollivad Food & Agriculture Organisation ja World Health Organisation koostöös lisaainetega tegelev Joint Expert Committeega. Eelnimetatud organisatsioonid on võtnud vastutuse “E” ainetest tekkivate kõrvalnähtude ja tervisehäirete osas, kuna just nemad viivad läbi arvukaid teste ja katsetusi ning siis vastavalt tulemustele keelavad või lubavad nende kasutamise. Kui eelnimetatud organisatsioonidest aru pärida “E” ainete vajaduse ja otstarbekuse kohta, saame me vaid ühe ja konkreetse vastuse: “E” ained on loodud vaid selleks, et ära hoida toiduainete riknemine, mille tõttu hoitakse ära inimkonna pöördumatuid tervisehäireid. Samuti parandatakse nendega toiduainete maitset ja välimust.
Minu soovitus. Ostke poest pudel Coca Colat ning kohupiima kreem. Ühte neist peetakse läbi aegade ebatervislikkuse sümboliks, teist aga tervislikuks ja hädavajalikuks toiduaineks. Võrrelge nende toodete etikette ja hämmastute isegi, et tervisliku toiduaine etiketil on kordades pikem nimekiri erinevatest lisaainetest. Aga siin polegi midagi imestada, vastasel juhul oleks ju nimetatud toiduaine pigem ebatervislik või suisa ohtlik. Ülaltoodud jutt ei õigusta muidugi e-ainete tarbimist. Sisimas olen tegelikult nende vastane, kuid sel juhul, kui me nende tarbimisest täielikult loobuda sooviksime, siis peame loobuma ka 90% ulatuses harjumuspärastest toiduainetest. Uskuge mind, see on väga keeruline ja rohkelt takistusi sisaldav teekond!

Lõppsõna

Lõpetuseks võiksin öelda seda, et hoolimata erinevatest uurimustest, katsetest ja artiklitest, kirutakse Coca Colat ka edaspidi. Eks igaüks otsustagu ise, mida ta usub ja mida mitte. Minu eesmärk ei ole läbi viia mingit propagandat või selgitustööd. Mind lihtsalt häirivad väited, millel puudub loogika. Ahh jaa, seda ka veel, et mina ei joo Coca Colat ja ilmselt ei hakkagi jooma, sest selle hind on põhjendamatult kõrge!

Kulinaarialeti töötaja pihtimus

Tegelikult arvasin ma veel eile, et kõik need toiduainete müüjate poolt läbiviidud muundamised, nagu näiteks salatite pesemine, viinerite ja vorstide äädikaga tupsutamine ning realiseerimisaja ületanud toiduainete kasutamine salatite ja pitsade valmistemise juures on üks paras väljamõeldis.
Eile muutus aga kõik. Puht juhuslikult avastasin ühest marketist, mille välisfassaadil seisab suur plakat “Maxima”, kulinaarialeti taga kliente teenindamas ühe oma sugulase.
Jah, meil tuli jutuks see sama pesemine ja muu taoline. Meie vestluses ta ei täpsustanud, kuidas ja mida tehakse, kuid ta mainis ühe hirmuäratava lause:
“Nüüd tean kindlalt, et ma ei osta mitte ühestki poest ühtegi kulinaariatoodet, sest see, millega tegeletakse, on üsna rõve ja tervisest lugupidavale inimesele talumatu, ja siis, kui tean, et mõni toiduaine ei kõlbaks enam ka seale sisse söötmiseks, kuid tööandja käsul pean selle mõnele kliendile maha müüma, tekitab minu südametunnistuses vastakaid tundeid”!
Siis, kui palusin täpsustada, millega täpsemalt tegeletakse, sain kategooriliselt eitava vastuse. Ta väitis, et need toimingud, mida siin kasutatakse, on üsna õõvastavad ning tema ametikoht ei lubavat sellist informatsiooni avalikustada. No olgu, mõne näite ta siiski tõi, kuid need on avalikustamiseks liiga karmid, seda enam, et ei ole neid väiteid kontrollinud.

Foodmarket ja hinnapüstol

Ühel õhtul juhtusin Pärnus, ülejõe kandis olevasse Foodmarketi kauplusesse. Iseenesest on tegemist sellise keskmisest marketist väiksema poega, kuid päris külapoeks ma seda ei nimetaks. Just see tõttu, et tegemist ei ole maakolkas asuva külapoega, mind see vaatepilt hämmastaski.
Ma usun, et igaüks, kes sinna enne tööpäeva lõpetamist satuvad, võivad kõik jälgida pealtnäha rutiinset tööd, kus üks kulinaarialeti töötaja kõik toiduainete anumad hinnapüstoliga üle käib ning sinna siis järgmise päeva kuupäevad peale laseb. Hämmastav, et selliseid asju tehakse avalikult kliendi ees. Muideks, anumad olid veel tühjaks müümata. Ei ole vist raske arvata, miks selliseid asju tehakse.
Jah, kui nüüd vaadata, millisele ettevõttele see pisike market kuulub, siis ei ole siin midagi imestada. Uurides lähemalt, mis toimub selle ettevõtte mõnes teises toidupoes, hakkame ühel päeval uskuma, et kõik on võimalik.

Rimi ja “pestud” riis

Nii, nagu igal lõunaajal, läksin ka seekord Rimisse, et miskit hamba alla osta. Seekord valisin põhiroaks riisi köögiviljadega.
Kui selle toidumoonaga töö juurde tagasi jõudsin, tuli mulle suure üllatusena see lõhn, mis sellest pakendist eritus. Loomulikult andsin seda ka oma töökaaslastele nuusutada, lastes neil ära arvata, mis toiduainega tegemist võiks olla. Mõni pakkus, et lõhna järgi oleks tegemist, kui mõne türgipärase vürtsika toiduga, mõni jälle arvas, et marineeritud kurgi salat on just sellise lõhnaga. Mina aga pakkusin, et tegemist on liiga kaua seisnud toiduga. Selle peale otsustasin selle Rimisse tagastada.
Et asi ilusasti sujuks, tegin Rimi infoletti telefonikõne, et täpsustada tingimusi, kuidas selle toidumoona tagastada võiksin. Ma olin ju ostutsheki ära visanud. Mulle lubati aga lahkelt, et võin oma toidupakendi peal oleva hinnasildi ära rebida ning sellega nende juurde minna. Kaupa nad ise näha ei tahtvatki. Ise ma veel mõtlesin, et ju siis avastasid juba isegi, et toit riknenud ja liiga hapuks seal letis läinud on.
Lõpuks jõudsin oma hinnasildiga infoleti juurde, mille peale mulle lahkelt viisteist krooni ulatati. Ma küsisin veel igaks juhuks: “Et kas riis oligi siis hapuks kätte ära läinud?”
“Ei”, sain vastuseks!
Kas te arvate, et võtsin selle raha lahkesti vastu?
Mulle seletati, et kõik köögitöötajad käisid nimetatud riisirooga mekkimas ning mitte keegi ei leidnud selles midagi valesti olevat. No olgu, las sellega olla siis nii nagu on.
“Aga miks te mulle siis raha tagastada soovite, kui kaup kvaliteetne on?”, ei suutnud ma oma suurt uudishimu taltsutada.
“Meie suurimaks sooviks on kliendi rahulolu”, vastas selle peale Rimi infoleti töötaja.
Ma asusin kohe selgitama ja aru pärima, et kuidas te sedasi minus rahulolu tekitada suudate, kui te väidate, et toit, mille eest mulle raha tagastatakse ilma pikema vaidluseta, on kvaliteetne. Selle peale valiti mulle telefonitoru otsa ettevõtte juhataja, kes arvas samuti, et klient jääb rahule sel hetkel, kui talle raha tagastatakse. Tundsin kohe, et vasikaga ei ole mõtet võidu joosta, kuna vasikal puudub jooksmiseks muu eesmärk, kui et vaid joosta saaks. Selle peale soovisin juhatajale toredat tööpäeva jätku, ning panin toru hargile.
Ma lõin käega ning hakkasin poest välja sammuma. Ma kuulsin veel mitmeid kordi mulle järele hüüdmas infoleti töötajat, et võtku ma oma raha. Ma ei teinud kuulmagi. Aga ohh seda üllatust, olin juba poole parkla peal, kui otse minu ees, justkui kummitusena, ilmus äkki välja see sama infoleti töötaja ning tuletas mulle innukalt meelde, et olin oma raha maha unustanud. Ma võtsin veelkord vaevaks oma seisukoht üle seletada: “Asi ei ole üldse ju selles tühises viieteistkümnes kroonis. Olen mures luhtsalt selle pärast, et ostsin omale lõunasöögiks toidu, mis oli riknenud. Mulle pakutakse koheselt raha tagasi, kuid sellega ei nõustuta, et toidul miskit viga oleks. Miks te siis mulle raha tagastate? Mul on kahju klientidest, kes täna veel seda sama riisi ostavad ning pika ninaga jäävad. Ma säilitasin külma närvi ning suutsin sellest viieteistkümnest kroonist keelduda. Istusin autosse ning kihutasin minema.