Käisin koormustesti tegemas

See juhtus tegelikult küll üsna mitu aega tagasi, kuid see tõttu, et meenutan veel tänaseni seda omamoodi toredat juhtumit üsna eredalt, otsustasin selle ka siia kirja panna.

Umbes samal ajal olin teatud asjatoimetamistega perearsti juures, ning sai siis ka temale oma soov ja plaanid ära räägitud, et soovin oma sportlikke saavutusi optimeerida ning plaanin koormustesti läbida. Sain temalt soovitused ja heakskiidu just nende juures vastav test läbi viia. “Meil on suurepärane spordiarst, kelle nimi üsna tuntud ja mainekas on. Samuti võid oma spetsiifilised küsimused kõik temale edastada. Saad kindlasti head nõu!”, kiitis ta takka. Otsus oli tehtud – panin esimese vaba aja kirja ning jäin ootele. Muideks, otsust aitas langetada ka võrdlemisi hea hind, see oli suisa tasuta! Mulle veel öeldi, et test maksab umbes 600 krooni, kuid meie juures tehes tasub selle eest haigekassa.

Spordiarsti kabinetti sisenenud, sain arstide poolt üsna üllatava pilgu osaliseks. Nad ei suutnud ära imestada, et olin koormustesti tegemiseks jalgratturi püksid kaasa võtnud. Spordiarst ei suutnud oma üllatust varjata ning küsis, et kas ei oleks vähe lihtsam, kui oleksin tavalised spordipüksid kaasa võtnud, mis oleks jalas vähe vabamad ning ei pigistaks nii kõvasti. Ma siis seletasin talle lühidalt, et just selliste pükstega sadulal istutaksegi, et võimalikult mugav ja lahe oleks. Minult veel küsiti imestunult, et kas ma sõidan siis päriselt ka nii tõsiselt ratast, et sellised spetsiifilised püksid kaasas on. Mina tegin selle peale suured silmad, ning ei suutnud sellisele imestumisele kuidagi reageerida. Ütlesin kohmetult vaid “jah”. Oma pulsikella ei julgenud ma spordikotist väljagi võtta. Olin ju tühiste pükste pärast juba piisavalt valehäbi ja piinlikkust tundma pidanud.

Test kui selline kulges üsna rahulikult, tegelikult liigagi rahulikult, kuna väntamiskiirus ei tohtinud üle 72 pöörde minutis olla. Kes jalgratta spordiga tegeleb, teab millise piinlemisega kokku puutusin. No olgu, see kestis ju vaid 45 minutit, kannatasin kuidagi moodi ära.

Nüüd algas aga kõige oodatum hetk – testitulemused ja konsultatsioon. Öeldi kohe alguses ära, et midagi hullu ei ole. Mulle ulatati patakas pabereid ning küsiti, kas mul ka miskit küsida on. Ausalt öeldes, ma vahtisin spordiarstile jahmunult ja küsivalt otsa ning mõtlesin, et mis ma nüüd siis küsida võiks. Mulle näis, just kui miski oleks väga valesti. Samas ei suutnud ma aimata, mis see küll olla võiks. Alustuseks otsustasin siis midagi tagasihoidlikku ja lihtsamat küsida. Ma siis küsisin, et millised on minu kardiovaskulaarsed südamelöögi tsoonid. Nägin spordiarsti kohkunud näoilmet. Sain aru, et olin midagi väga kohatut küsinud. Nüüd ma taipasin, olin siin, kui suure südamerikkega pensionärist patsient, kelle järelejäänud elupäevi aimata üritati. Muideks, see innukalt kiidetud ja nimekas spordiarst ei suutnudki mu küsimusele vastata. Võtsin oma paberipataka, soovisin toredat päevajätku ning lahkusin.

Kumb on raskem?

Jooksmine on oluliselt raskem ala, kui jalgrattaga sõitmine, väidab meist enamus. Ma ei ole veel kohanud inimest, kes oleks vastupidist väitnud. Ei, see ei ole ka mina, kes nüüd vastupidist väitma hakkab. Mina olen hoopis seisukohal, et tingimusi täpsustamata oleks üsna rumal väita, et see või teine ala on tollest alast raskem. Tingimuste all pean silmas loomulikult koormust, intensiivsust, energiakulu, pulsisagedust, keskmist kiirust ja sadaseitse asja veel.

Täpsustame kiiruseid

Kumb on siis raskem, kas joosta 6 km tunnikiirusega on raske? Kindlasti mitte. Aga jooksmine keskmise tunnikiirusega 36 km? Seda suudavad ju vaid maailma tipp sprinterid, kellel sündimisest saadik hea jooksja anne kaasa antud on. Ja muideks, ka nemad suudavad sellist koormust vaid kuni 10 sekundit taluda.
Nüüd räägime aga äärmuslikest kiirustest jalgratta sadulas. Pedaalida jalgratta sadulas, keskmise tunnikiirusega 20 km, ei ole ju teab mis suur pingutus. Samas, kui me räägime kiirusest 78 km tunnis. Kas see oleks muljetavaldav? Loomulikult, kuulub selline kiirus vaid tippude pärusmaale, ja seda vaid 800 meetrit enne finisheerumist.

Südamelöögi sagedus

Teine oluline tegur, mille võiksime siia kaasata, on südamelöögi sagedus ehk pulss. Me ju kõik teame, et igal inimesel on oma maksimaalne pulss, mille ta saavutada võib. Näiteks, kui sa oled mees, umbes 30 aastat vana ja kaalud 80 kg, on sinu maksimaalne südamelöögi sagedus umbes 190 lööki minutis. Kui see peaks minema üle selle, tabab inimest parimal juhul teadvusekaotus, kuna tema organism ei ole suuteline suuremat koormust taluma. Kui sinu südamelöögi sagedus on alla 105 löögi minutis, on see suisa puhkamine. Heaks ja tulemusi andvaks treeninguvahemikuks peetakse südamelöögi sagedust 133-152 (ülal nimetatud andmete puhul). Kõik see, mis ületab 152 lööki minutis, on pärssivate tagajärgedega sinu sportlikule vormile. Kui see vahemik juhtub olema aga näiteks 90 % ja enam sinu maksimaalsest südamelöögi sagedusest, on see tervisele suisa ohtlik.

Hämmastav koostöö

Nüüd paneme need kaks näitajat, milleks oleme valinud keskmise kiiruse ja südamelöögi sageduse, koostööd tegema. Kui me jookseme pulsiga 160 lööki minutis, kiirusega 15 km tunnis, teeme me üsna intensiivset tööd, kasutades ära ligi 80 % oma maksimaalsest. Kui me sõidame jalgrattaga, kiirusel 36 km tunnis, on meie pulsisagedus samuti umbes 80 % maksimaalsest.
Nüüd, kui me lisame kiirust, olgu see siis jooksmine või jalgrattaga sõitmine, suureneb ka meie südamelöögi sagedus. Kui me langetame kiirust, see hoopis alaneb. Hämmastav koostöö, kas pole? Kiirusest sõltub meie südamelöögi sagedus ja ka vastupidi. Ja muideks, mitte ainult jooksmise või jalgratta puhul. Antud reegel kehtib mõlema puhul.

Järeldus

Nüüd, kus oleme üsna piisavalt lahanud keskmist kiirust ja pulsisagedust, oleks õige aeg leida vastus küsimusele “Kumb on raskem?”
Mida arvate teie, kumb on raskem, kas jooksmine 27 km tunnis või jalgrattasõit kiirusel 16 km tunnis. Loomulikult, et jooksmine. Aga jooksmine 8 km tunnis või jalgrattasõit kiirusel 48 km tunnis. Ahha, te ei teagi, kui kiireks jalgratta sõiduks teie võimeline olete? Ma pakun, et 48 km tasasel maal te saavutada ei suuda. No vähemalt üle ühe minuti te seda ei suuda.  Seega, vastus on, et raskem on jalgrattasõit.
Kas me võiksime võrrelda jooksmise ja jalgrattasõidu intensiivsust ühel ja samal tunnikiirusel? Iseenesest mõistetavalt võiks seda ju teha, aga kas sellel ka mõtet oleks. Minu arust oleks see ju üsna jabur. Me võiksime võrrelda ju näiteks ka sõiduauto ja lennuki kiiruseid. Samuti energiakulu, mida nad selle saavutamiseks kasutavad.

Aga siiski

Võib olla need, kes julgevad jooksmist raskemaks alaks pidada, kui jalgratta sporti, just seda silmas pidanud ongi, et võrrelda neid kahte ühe ja sama keskmise kiirusega. Või võrdlevad nad läbitud kilomeetreid.
See, mis mind ajendas sellist postitust kirjutama, on just see, et viimasel ajal on väga sageli esinenud olukordi, kus keegi väidab, et miks sa jooksmas ei käi, et see ju füüsilisem tegevus. Muideks, nende vanaemad sõidavad ju ka rattaga, ja seda suisa iga päev! Järelikult ei saa see üks tõsiselt võetav spordiala olla.

Kettleri matemaatika

Üle eelmise aasta lõpus, kui trenni hooaeg lõppes, olin sunnitud omale koju, toa nurka mingi trenazhööri soetama, et sportlik vorm kevadeks päris käest ei kaoks. Algaski tuhnimisralli. Küll ma kolasin internetisaitidel, küll ma sirvisin ajakirja kaubamaju, küll ma käisin spordipoodides. Lõpuks leidsin ühe isendi, see oli Kettleri trenazhöör.
Olin oma leiu üle üsna rõõmus, kuna kaubamärk, mida trenazhöör kandis, on üsna tuntud kogu euroopas. Samuti oli maksumus üsna vastuvõetav. Nii ma selle masina siis ära ostsingi.
Ma ei räägi täna selle trenazööri ebakvaliteetsetest osadest, mis on tootja poolt valesti toodetud, kuna nad ei soovi omavahel koostööd teha. Ma ei räägi ka sellest, et enne, kui masin enamvähem kasutatavaks muutus, pidin selle põhjalikult lahti lammutama ning siis vigadeta taas kokku panema. Osad detailid pidin aga sootuks ümber ehitama, kuna originaalis need ei sobinud antud trenazöörile.
Täna tahan ma rääkida hoopis matemaatikast, mida kasutab Kettler. Täpsemalt peatun siis selle trenazhööri elektroonilisel tablool, mis annab sportlasele tagasisidet tehtud töö osas. Samuti pidavat saama sellega hinnata oma sportlikku taset.

Kalorikulu

Seda ilmselt teavad kõik, et trenazööridel olevad tablood näitavad kalorikulu, mis arvutatakse pöörlemisearvust lähtuvalt, kuid ei arvestata kõige olulisemat – koormusastet. Kuna mina pean väga informatiivset treeningpäevikut, siis olen avastanud, et minu Kettleri trenazhööri tabloo arvutab andmeid vahel 17% tegelikust vähem, vahel aga 67% rohkem, kui tegelik kalorikulu. Seega summaarumis on eksimise amplituud 84%. Kas seda pole mitte lubamatult palju inimesele, kes nende näitude põhjal omale päeva toidumenüüd paika paneb, soovides kehakaalu langetada? No olgu sellega kuidas on, see olekski ju nendelt liiga palju tahetud. Õnneks on olemas alternatiive, mis väheke täpsemalt arvutavad ning õiget informatsiooni jagavad.

Millises vormis?

Teine asi, millest kirjutada soovin, on Kettleri sportliku vormi hindamine, ehk test, mis viiakse läbi vahetult peale treeningut. Selleks peavad olema käed pulsianduril, et vajalik pulsisagedus mõõta. Testi valem on ise siis järgmine.
Peale treeningut fikseeritakse sportlase hetke pulsisagedus. Nüüd oodatakse täpselt 60 sekundit ning fikseeritakse taaskord hetke pulsisagedus. Seejärel arvutatakse protsent, mille võrra on peale 60 sekundilist ooteaega pulsisagedus langenud. Lõpuks tehakse teatavaks sportlik tase, mille vahemik võib kõikuda 6 rühma vahel (F1…F6).
Teades, milliiseid aiateibaid Kettler kalorikulu juures näitab, kas me võime usaldada sportliku taseme testi tulemust?
Et asjast objektiivsem ülevaade oleks, peaksin mõnest asjast veel rääkima. Kettleri pulsisageduse anduritelt jõuab tegelik pulsisagedus elektroonika protsessorini umbes 80 sekundit hiljem. See tähendab seda, et kui sa oma käed pulsiandurile asetad, näitab tabloo sinu täpset pulsisagedust umbes poolteist minutit hiljem. Reaalseid pulsisageduse muutusi registreerib ta aga “rekordiliselt kiiresti”. Vähim aeg, mida olen kohanud, on 20 sekundit. Pikim aga seevastu ligi 60 sekundit. Ma ei tea, kas need olid piisavad selgitused? Loodetavasti!
Seega, sportliku taseme test viiakse läbi 60 sekundi jooksul. Samuti fikseeritakse kokku ka sportlase hetke pulsisagedus täpselt sama aja jooksul. Selgitan väheke veel. Oletame, et treeningu lõppedes oli minu pulsisagedus näiteks 163 lööki/minutis. Nüüd lülitame sisse testi, mis kestab 60 sekundit. Selle aja jooksul ei ole aga Kettler veel minu pulsisageduse langust veel registreerida suutnud, ning näitab ka 60 sekundit hiljem numbrit 163, siis saamegi sportlikuks tasemeks  “F6″, ehk siis kõige halvema.
Kas me saame sedasi adekvaatsed tulemused, mida usaldada võime? Ei pea olema eriline tarkpea matemaatikas, et eelmisele küsimusele vastata sõnaga “ei”.