Telefonikõne Politseisse ehk kuidas peaga vastu seina joosta

Hommikul kell 11:00 olin tervisejooksu tegemas, kui äkki kargas mulle vastu selga suur koer, kes haukus kui metslane. Suurest ehmatusest tardusin kui kivikuju, lootes, et see peletis mu vähemalt ellu jätaks. Peast kärgatasid ka mõtted läbi, et ei juhtu midagi, kui oma ülejäänud pool elu näiteks ühe käega või jalaga mööda saatma pean, peaasi, et ellu jääksin. Koer oli tõesti suur ja hirmuäratav.
Mõne minuti möödudes rahunes koer maha ning jäi urisedes mu kõrvale seisma. Hakkasin poolikute sammude haaval temast eemalduma. Vahepeal pidin aga hetkeks taas tardunult kivikuju mängima, kuna koera suured “draakoni hambad” paljastusid igemete alt. Lõpuks võisin oma teekonda jätkata. Jah, paraku mitte endiselt, kuna südamelöögisagedus oli seda puhku 150 asemel 220 lööki minutis tegemas. Terve ülejäänud teekonna mõtlesin telefonikõnest, mille kohe peale trenni lõppemist Politseile teen. Kurat küll, telefoni jätan ka alati koju, kui jooksmas käin.
Koju jõudes haarasin kohemaid telefoni pihku ja valisin numbri 110. Ikka veel erutatuna, rääkisin oma juhtumi ka Politsei korrapidajale. Paraku arvas aga tema, et pean ilmselt järgmist korda ootama ning koheselt Politseisse helistama, kuid siiski on asja eelduseks see, et koer teile kallale tungib. Niisama lahtiselt jalutava ja haukuva koeraga pole meil midagi peale hakata, teatas korrapidaja.
“Seega, et asi lõpuks turvalise lahenduse leiaks, oleks olnud parem, kui koer mult siiski ühe käe või jala ära hammustanud oleks?” esitasin oma küsimuse Politsei korrapidajale. Vastuseks sain ebaleva ja muheleva jaatuse: “Jah, paraku nii on!”. Vot selline vastus siis Politseilt.

Hoiatus:

Kellele antud koer kuulub, on hetkel veel teadmata. Asukohta võite vaadata sellelt kaardilt. Paraku ei olnud mul endal julgust sinna tagasi naasta, et oodata peremehe õue tulek ära ning seejärel kurjad õpetussõnad viimase poole teele saata. Hoovis seisis ca 5 sõidukit. Olen kindel, et peremees vaatas kogu juhtuvat intsidenti aknast. Paraku mida aga ei olnud, oli peremees, kes oma koera minu küljest eemale tariks.
Kuna antud teelõik on Eametsa ja Pärnu vaheline tuiksoon, mida mööda liigub arvukalt jalakäijaid ja jalgrattureid, siis olen kindel, et ei ole ainuke, kes sarnase juhtumi selle koeraga üle on elanud.

Turvalist elu kõigile!

Alkoholi müügikeeld või asi

Kes ütles, et öösiti alkoholi ei osta? Täna öösel, umbes kell 00:11, olin sunnitud minema oma kodukohale üsna lähedal asuvasse 24h avatud kauplusesse, et poolelioleva koogi jaoks hapukoort lisaks osta. Mind hämmastas südaööl aset leidnud poe parklasse ulatuv järjekord. Huvi pärast lugesin kokku – seitse inimest.
Esimene klient ostis kaks pudelit viina. Teine võttis kotitäie õlut. Kolmas veini, siidrit. Neljas viina ja sigarette. Viies küsis lapikut, kuid liigse nooruse tõttu ei müüdud (ilmselt oli palju rahvast). Kuues nõudis pudeli veini ja paar õlut. Seitsmes võttis viina pudeli. Kaheksas ostis kaks pakki hapukoort (see olin mina). Ausalt, mul oli väga piinlik seda idülli lõhkuda. Loodetavasti parandasid selle minu selja taha kogunenud kolm uut klienti! Ka see, umbes 15-aastane noormees, kes “lapikust” ilma jäeti, läks järjekorra lõppu, ilmselt uuele katsele. Loodetavasti sai ta siis lõpuks oma ostud sooritatud.

Aitähh teile, ettevõte OÜ ******* , asukohaga ********* ***, Pärnu. Tänu teile sain oma koogi valmis küpsetatud! Kust ma muidu keset ööd puudu oleva hapukoore välja oleksin võlunud?

Kuna hakkasin kartma, et käesolev artikkel võib politseile silma jääda ning tänu sellele suur pahandus valla pääseda, siis otsustasin, et kustutan ettevõtte nime ja aadressi ära ning lõpetan tasuta reklaamimise. Ah et, miks ma siis kuritegevust varjan? Ega ma varjagi seda, kardan pigem enda turvalisuse pärast. Te olete ju näinud Hollywoodi filmides, kuidas politseinikud suuri narkojõuke juhivad ning meeletuid summasid teenivad!

Politseiga ei tasu jännata!

Ma ei olnud üllatunud, kui nägin täna, 03.09.2009, kell 22:15, Pärnus, Laial tänaval sõites Škoda politseiautot umbes 70km/h kõrvalteelt minu poole peateele kihutamas. Neil on ju sageli kiire. Mind ei hämmastanud ka see, et peateele pöörates nad suunatule märguandeid ei näidanud. Olen sellega juba ammu harjunud, et politseinikud seda ei kasuta. Ka see, et sireen ja vilkurid ei töötanud, ei häirinud mind. See võis neil ju lihtsalt inimlikkusest ära ununeda. Ka see, et nad vastu minu autot peaaegu põrkusid ei löönud mind pahviks. Pealegi, olin ju ise süüdi, et just sellel tänaval ja just sellel kella ajal seal sõitma juhtusin. Ka selle olukorraga leppisin, kui nad minu ette kihutatuna äkiliselt pidurdasid ning mind 20km/h sõitma sundisid. Mul ei olnud ju kuskile kiiret. Siis aga mõtlesin, et päris 20`ga ka sõita ei taha. Aga ennnäe imet, möödasõit osutus paraku võimatuks, kuna politseiauto ei pannud kahte sõiduvööndit eraldavat katkendjoont tähele ning sõitis täpselt kahe vööndi vahel otse eraldusjoone peal. Lõpuks manööverdasid nad järgmisel ristmikul Akadeemia tänava poole. Suunda ei näidatud ka sellel korral. Nüüd sain oma teekonda rahulikult jätkata. Ja mis peamine, mingil põhjusel tundus, et olin sattunud justkui turvatsooni, kui politseiautot mu läheduses enam polnud.

Hoolimata kõigest nendest tavapärastest nähtustest haarasin telefonitoru ning otsustasin teha kell 22:19 ühe telefonikõne Läänepolitsei numbrile 110. Rääkisin rahulikult kõik ära, mida äsja näinud olin. Kõik järgnev, mida telefonitoru vahendusel vastuseks sain, liigutas mind nii sügavalt, et mõtlen sellele tõenäoliselt ka täna õhtul magama heites. Minu käest küsiti: “Ega teid äsja politsei poolt kinni peetud pole, et oma viha meie asutuse peale välja valate?”

Miks politseinikud suunda ei näita

Olen sageli mõelnud, et kas tõesti saaks selline asi reaalne olla, et politseiautot juhtides teatud seadus vabastab suunatulede kasutamise nõudest. Et ehk on nende käed nii võrd hõivatud erinevate mõõteriistade käsitsemisega, et vastav määrus välja antud on. Üsna utoopiline mõte küll, kuid mida ma muud saaksin arvata, kui selline vaatepilt mind päevast päeva tabanud on.
Näiteks eile lõuna ajal, kui sõitsin mööda Riia maanteed Pärnus, oli mul au taaskord politsei auto sabas sõita. Tavaliselt ma seda ei tee, kuna mingil põhjusel on politseiautode keskmine kiirus reeglina 30 kilomeetrit tunnis. Seekord ei pidanud ma aga kiirustama ning seeläbi ma siis otsustasingi, et jõlgun vaikselt sabas. Tegemist oli vist politsei värvides Subaru maasturiga, kuna auto välimus oli selline häiriv ja üsna inetu.
Minu teekond viis Riia maanteelt Papiniidu tänavale, täpselt selles suunas, kuhu keeras ka minu ees sõitev politseiauto. Mõne hetke pärast suundus auto Pae tänavale. Vahetult Pae tänavale jõudes keeras see inetu võitu Subaru paremale bensiinijaama poole. Ja mis te arvate, mitu korda antud politseiauto suunatuld kasutas? Mitte ainsatki korda!
Mind ei pane see üldse imestama, kuigi antud juhul see mind väga häiris küll. Vastav auto sooritas koos sõidurea vahetamistega viis manöövrit, kuid suunatule märguannet ma küll nägema ei juhtunud.
Politsei, kes peaks olema ilmtingimata eeskujuks igale autojuhile, võiks ju vähemalt oma manööverdamisest teada anda.