Kadri Simson, aitab valija petmisest!

Ühel hommikul avastasin, et kogu linna kõikvõimalikud lagedad pinnad olid silmakriiskavaid reklaame täis kleebitud, koos Kadri Simsonit illustreeriva portreepildiga. “Aitab hinnatõusust!”, oli antud reklaami sloganiks.
Kuna nimetatud lause, mis peaks siis valimislubadust tähendama, hakkas mulle kohe nii kõvasti huvi pakkuma, et olin sunnitud elus esimest korda keskerakonna veebilehte külastama. Mida ma sealt otsisin? Noh, eks ikka seda, kuidas Kadri Simson kõik hinnad alla taob.
Minu üllatuseks leidsingi viite Kadri Simsoni blogile, kus antud valimislubadusele ka seletus olemas oli. Kadri Simson on sügavalt mures põllumeeste poolt makstava kütuse käibemaksu osas.

Austatud Kadri Simson, juhul, kui sa veel ei tea, siis meie rahvas on mures toiduainete hinnatõusu pärast. Ausõna, enamust meist ei koti punase kütuse käibemaks. Reklaamsloganid ja nende seletused peaks olema omavahel ka mingis väikseimaski seoses. Antud juhul see ju nii ei ole.
Mul on kahju rumalatest penskaritest, kes, trotsides leiva- ja piima hinda, annavad oma hääle just Kadri Simsonile. Neile on ju lubatud, et  hinnatõus seiskub.

Pane oma koer kinni, raisk!

Ühel ilusal pühapäeva hommikul, kui ma, raske seljakott seljas, toidupoest kodutee jalgealla võtsin, kuulsin äkki oma kõrval küünteplaginat. Ehmatus oli üsna suur, kui nägin üht peletist oma kõrval sammumas, kett järgi lohisemas. Jäin ehmunult ja tardunult seisma ning olin üsna veendunud, et hästi see ei lõpe. Juba nägin oma vaimusilmas, kuidas ta kõigepealt mu ühe jala oma suurte kihvadega minu keha küljest rebib, seejärel ilmselt ka teise. Ja lõpuks avastab ka minu seljakotist viinerid ja saia, mille viimase raha eest just ostnud olin. Ja nii ma siis ootasin, mis too peletis ette võtab.
Aga võta näpust, ta sättis end minu kõrvale istuma ning jäi ootama, ilmselt minu järgmist sammu. Kui tardumusest üle olin saanud, julgesin teha paar sammu. Koer järgnes mulle.
Iga aiavärava juures, millel väikene hoiatussilt “Kuri koer” vmt, leidis aset ääretult lärmakas koerte kaklus. Nii mõnegi koera peremees jooksis välja kaema, mis sõda siin aset on leidmas. Mõni sõimas oma koera, minu “minu” koera. Ma sammusin edasi, koer minuga ühes.
Eemalt nägin, kuidas üks vanamemm lehti riisus. Meid nähes, tõstis ta hoiatavalt oma reha taeva poole ning jäi meid ootama. Kuna suutsin aimata vanamemme käitumist, ületasin etteaimates teed, lootes, et ka koer mulle järgneb. Nii ka läks. Koer järgneski mulle, otse kui autoriteetsele peremehele. Aga ohh kurjam! Leheriisujaid leidus sel tänaval veelgi. Suutsin just mõtisklema asuda, kui hoolimatu koeraperemehena ma kogu ümbritsevale keskkonnale näin, lastes oma koeral lahtiselt ringi joosta, kuulsin korraga üsna tigedavõitu torisemist ning sajatamist. Ilmselt olid nad mind riielnud. Mina aga sammusin vapralt edasi, ega teinud kuulmagi, kuigi, mingil seletamatul põhjusel olin kohutavat piinlikkust tundma hakanud.
Eemalt nägin üht noort ja õblukest naisterahvast, väike laps käekõrval jalutamas. Ja see polnud kõik. Nägin ka, kuidas tema teise käe otsas olev koerarihm järjest tugevamini pingule venis. “Ohh sa kuramus”, vandusin oma ette. Minu koer sööstis enneolematu kiirusega rihmaotsas oleva peni poole, kokkuriisutud puudelehed lendu tõusmas. Kuulsin korraga raevukat kiljatust: “Pane oma koer kinni, raisk!”.
Nüüd leidsin hea võimaluse, kuidas oma koer maha raputada ning põgeneda. Ma ei tea miks, kuid mingil põhjusel tundsin, justkui oleksin sündmuskohalt põgenev kurjategija, jättes kõik ohvrid abita lamama. Aga ma ei lasknud end sellest häirida, pöörasin järgmisest tänavanurgast alla ja kiirendasin sammu. Kuulsin veel pikalt sõimu ja sajatusi tagant järgi, mille vääriline ma kahtlemata ka olin.

Ka sotsiaalnõunikul on rasked ajad

On ilmselge, et paljusid meist on tabanud majanduskriis, mis meie mõttetegevuse ehk avatumalt ja leidlikumalt tegutsema sunnib, mõeldes välja mitmeid erinevaid võimalusi, kuidas oma majanduslikku olukorda parandada ja stabiliseerida. Ka Audru valla sotsiaalnõunik ei ole miskine erand, vaid mõtleb temagi omatarbeks tulusaid tegevusi järjest juurde.
Näiteks on ülalnimetatud isik, täpsemalt siis härra Peep Tarre, välja mõelnud mooduse, kuidas vanade inimeste abil oma elujärge parandada. Üsna hiljaaegu külastas ta üht kohalikku bensiinijaama, ladus oma järelhaaguse võrgu sisse pakendatud küttematerjali täis ning toimetas selle Audru vallas, Kihlepakülas, ühele 84 aastasele vanainimesele koju, küsides selle teenuse eest umbes 1500 krooni.
“Ta on varemgi mulle abi osutanud, kuid seekord küsis selle eest ka kopsaka summa raha”, oli Kihlepaküla elanik segaduses. “Oleksin saanud ju sama raha eest lausa 6 m3 küttepuid, kuid seekord pidin maksma sama suure summa vaid väikese kärutäis küttepuude eest”, selgitas vanainimene oma pettumust. “Aga mis mul muud üle jääb, ise ma ju liikuma ei pääse”, jäi vanainimene murelikuks.

Natuke matemaatikat

Üks võrku pakendatud küttepuude sületäis maksab bensiinijaamas 50 krooni. Et sellest 1 m3 kokku saada, läheks meil vaja umbes  48 pakendit. Seega küttepuude summa ulatuks 1 m3 puhul 2400 kroonini. Sama raha eest saaks küttepuid aga lausa 6 m3.

Legaalne äri?

Arvele, mille väljastas bensiinijaam, märgiti maksjaks Audru vald. Summast 1500 krooni kanti Audru valla kuludesse 1271 krooni, ülejäänud summa läks sisseostetud käibemaksu kontole. Vanainimese käest küsiti aga täie rauaga 1500 krooni. Arvake nüüd ära, kuhu läks 228 krooni ja 80 senti?. Lisame siia veel ühe nüansi – “eakate vallaelanike toetamine sotsiaalhoolekande raames”. Ka kohaliku omavalitsuse tegevuskulude kokkuhoiust ei saa me antud loo puhul rääkida!

Kahe tule vahel

Olen vahel mõelnud, et kes küll koolitavad meie vabariigis töötavaid kardiolooge ja spordi füsioloogia spetsialiste. Oh ei, ma ei taha väita, et nad valesti koolitatud on, kuid mingil põhjusel räägivad nad sageli täiesti erinevates keeltes, ajades patsiendi pea põhjalikult sassi. Järgnevalt mõned stiilinäited.

Kui pensionieas kardioloog avastab, et sinu südamelöögi sagedus puhkeseisundis on vähem kui 50 lööki minutis, laseb ta sulle lisaks veel paar kardiogrammi teha, et leida see surmakuulutav terviserike.
Kui selle avastab spordiarst, saad sa temalt suure tõenäosusega kiita, et oled oma kardiovaskulaarse seisundi nii ökonoomseks ja tugevaks treeninud. Lisaks toob ta näite, ei paljudel maratonijooksjatel on rahuloleku südamelöögi sagedus 20 lööki minutis.

Kui pensionieas kardioloog jääb sinu kardiogrammilt “P-lainet” otsima, on ta üsna kohkunud, sest see viitab ju kolmele väga tõsisele diagnoosile, nagu sinuatriaalne blokaad, kodade laperdus või -virvendus.
Spordiarst ei muretse selle pärast kunagi, sest “P-laine” puudub tugeval ja hästi treenitud südame kardiogrammil, mille tingib hea verevarustuse võime südamele.

Kui pensionieas kardioloog näeb sinu kardiogrammi ”T-laine” järel pisikest müra, soovitab ta koheselt järsud liigutused lõpetada ning küsib, kas teil “Validooli” veel jätkub?
Kui spordiarst selle avastab, küsib ta tõenäoliselt: ”Kuidas eile võistlustel läks?”.

Kõige selle peale teatab kardioloog, et teie süda on suures ohus ning käitub väga omanäoliselt. Ja juhul, kui ma sama eluviisiga jätkan, sean ma oma südame tervise suurde ohtu.
Spordiarst soovitab aga jätkata samas vaimus, kuna süda on meie mootor, mis peab olema tugev ja hästi toimima.

Artiklis on käsitletud “Wilsoni V1-V6″ rindkerelülituste kardiogrammi.

Fastum versus Hobusesalv

Siin pole imestada midagi! Kui vanasti kingiti vanainimesele jõuludeks Bittneri Balsamit, siis tänaseks päevaks on trenditeadlikud vanainimesed oma lemmikmeened ümber vaadanud. Kui vanaemale nädalavahetusel külla plaanid sõita ja midagi toredat talle kaasa soovid viia, mine aga julgesti mõnest veterinaaria poest läbi ning võta sealt üks hobusesalv.
Üsna hiljaaegu juhtusin ajalehest lugema artiklit, kus väideti, et inimesed, kes hobusesalvi enda peal katsetama on asunud, teevad oma tervisele tegelikult suuremat sorti ”karuteene”. Artiklist võis lugeda toimeainete kohta, mis olevat nii suure konsentratsiooniga, et inimese organism saab seda teatud diagnooside olemasolul ohtlikult palju.  Hirmutav uudis, kas pole?
Lugesin jutu ette ka oma ämmale, kelle riiulil olin taolist medikamenti näinud. Tema nägu muutus sellist uudist kuuldes üsna murelikuks ning näoilme, mida ta küll varjata üritas, reetis tegelikult tohutut hirmu ja pettumust. Muideks, kuna minu ämm ei olegi veel teab mis vana inimene, tundub, et see imeravim vallutab järjest nooremaid ja nooremaid, olles varsti oma meelevalda saanud kõik keskealised naisterahvad, kellel vähegi liigestega või lihaspingetega probleeme esineb.
Ei läinud kaua aega mööda, kui kõik hobusesalvi soetanud inimesed rahulikumalt hingata võisid. Nende investeeringud ei olnudki vett vedama läinud. Õnn naeratas eriti neile, kes selle “pommuudise” peale salvi prügikonteinerisse veel viinud polnud. Hakkas levima kuuldus, et Fastumgeeli müüginumbrid on järsult alanema hakanud ning et just Fastumi turustaja selle surma kuulutava artikli telliski.
Üks asi on aga kindel, tellitud artikkel ei täitnud oma funktsiooni. Ja kuidas ta saakski, kui vastukaaluks Maalehes üsna positiivses valguses üks pikemat sorti kirjutis hobusesalvist rääkis. Fastum ilmselt ei tea, milline ajaleht vanurite postkastidesse ilmub. Hobusesalvi tootja paistab aga matsu jagavat küll, teab väga täpselt, millises ajalehes kommertsartiklit tellida tasub.

Eesti Posti vastus

See juhtus tegelikult juba ammu, kuid minu arust väärib see kirjapanemist küll.
Ühel laupäevasel varahommikul, kui tööle kiirustasin, olin otsustanud ka postkontorist läbi astuda, kuna olin saanud eelmisel päeval tähitud kirja teatise oma postkasti.
Postkontorisse sisenedes nägin, kuidas pahurad ja trotsi täis pensionärid järjekorras seisid, et oma toetus või pension kätte saada. Läksin ka mina järjekorra numbri automaadi juurde ning vajutasin klahvile, mille taga seisis selgitus “Tähtkirjad”. Peale seda otsisin omale mugava seisukoha, kust tabloodele hea ja mugav pilku peale oleks visata. Minu avastuseks oli minu number järgmine, seega hiilisin vaikselt pensionäride summast läbi, et kohe leti ääres olla saaksin, kui minu number tablool vilkuma hakkab. See, et mul järjekorra numbriga sedasi vedas, oli küll puhas rõõm ja õnnistus, ma ju kiirustasin tööle. Kas arvate, et siin kohal see tore lugu lõpeb? Ohh ei, see alles algab.
Oli juba viisteist minutit möödas, kui otsustasin kuskile leti taha asja uurima minna, et miks täna vaid “väljamaksetega” tegeldakse ning “Tähtkirjad” sootuks unustatakse. Tegemist peaks olema ju pigem postimajaga, mitte sotsiaalosakonnaga.
Läbi pensionäride massi letini tungimisest ma loobusin, kuna ma ei pea küüslaugu haisu eriti nauditavaks. Eriti, kui see tuleb teise inimese sisikonnast. Otsustasin veel oodata, aga mitte kauem, kui kümme minutit.
Ma jäin tööle hiljaks, õnneks vaid 45 minutit. Mul ei jagunud lihtsalt kauemaks aega seal postimajas redutamiseks.
Aga ma ei jätnud seda asja niisama. Otsemaid avasin ma oma meilboksi ning kirjutasin kirja AS Eesti Post personalijuhile. Ei, see ei olnud üldsegi kurja sisuga, mul oli lihtsalt väga hea tuju sel päeval. See oli üks lühike ja positiivsetes toonides kirjake, mis andis teada, et Pärnus asuva postkontori järjekorranumbri masinal on rike või on kogemata teenindajad ära unustanud, et kõik kliendid ei tule siia pensionile järele, vaid soovivad sooritada selliseid tehinguid, milleks see maja mõeldud on.
Üsna varsti sain sellele ka vastuse. Vastus oli üsna lühike ning konkreetne. Kirjas seisis: “AS Eesti Post töötajad ei käitu nii, nagu oma kirjas väidate”!
Ma ei tea, kas ma peaksin siia mõne täpsustava kommentaari lisama, ilmselt mitte. Seda, et tegemist on ääretult lohakil oleva ettevõttega, kus pannakse toime tohutute summade eest vargusi ning kasutatakse riigiressursse isiklikuks otstarbeks, teadsin ma juba ammu, kuid sellist kommunistlikku ja diktaatorlikku vastust ei oleks ma isegi Säästumarketi juhatajalt oodanud.