Säästumarketi turvamees

Ühel õhtul otsustasin koju sõites mõnest poest läbi põigata, et kodus miskit näksida oleks. Kuna olin juba äärelinna jõudnud, ei viitsinud enam linna poole tagasi pöörata, et inimestele mõeldud kauplust külastada, vaid tegin peatuse Säästumarketi ees.
Poodi sisenedes kargas mulle koheselt näkku tugev mustuse hais. Siin-seal vedeles mädanenud tomateid ja porgandeid maas. Terve pood oli halvasti lõhnavaid inimesi täis. Eks neist enamus olid need, kes vähemal või suuremal määral elu hammasrataste vahele jäänud on. Kassas olid pikad järjekorrad. Mõtlesin hirmuga, et kohe pean ka ise sinna seisma minema.
Leiva-saia riiuli ette jõudes nägin korraga kahte meesterahvast suur seljakott seljas minust mööda tormamas. See, et nad otse õlle riiuli juurde tormasid, ei olnud mulle üldsegi üllatuseks. See, mis mind aga jahmatas, oli see, et nad ei asetanud õlled mitte ostukorvi, vaid oma suurde seljakotti. Kuna mulle tundus, et tegemist on avaliku vargusega, otsustasin oma käe nimetatud teo vahele suruda ja neid takistada. Ma hiilisin neist vaikselt mööda, et kassadele läheneda. Märgates turvameest, viipasin talle käega, et too assja kaema tuleks ja vastavad abinõud tarvitusele võtaks. Aga ohh seda imet, turvamees oli ametis hoopis oma tuttavatega lobisedes. Ma ei jätnud jonni, viipasin aga edasi. Kuna sellest kasu ei näinud olevat, pidin väheke ka häält tegema. Ma hüüdsin korduvalt “halloo”! Paraku tundus minu tegevus kui võitlemine tuuleveskitega. Ilmselt oli turvamehel miskit põnevat muljetada, et ta lobisemist pooleli jätta ei soostunud. Kuna vargad olid oma seljakoti õlledest juba üsna punni ajanud, pidin ma kiirustama. Mulle näis, et üks neist hiilis juba väjapääsu poole.  Ma püüdsin kõigest väest turvamehele lähemale hiilida, kuid see tundus olevat lootusetu, kuna rahvast oli poes parasjagu nii palju, et ümber kukkumiseks vaevalt et ruumi oleks.
Ma oleks võinud ju ka ise neid takistama minna, kuid tuberkuloosi ja muude katkude vältimiseks otsustasin, et ma ei astu selliste inimestega lähemasse kontakti. Ma polnud veel lootust kaotanud. Korraks mõtlesin, et panen oma kaubakorvi maha ning trügin läbi kassa järjekorra turvamehe juurde ning koputan talle õlale ning tuletan talle meelde, mille eest talle palka makstakse. Siis aga nägin, kuidas minust suur seljakott mööda vuhises. Ja kadunud nad olidki.
Ise veel mõtlesin, et homme hommikul rõõmustab kaupluse juhataja, kui hästi nende pood küll õlut müüb, kuna letid hommikuks nii lagedaks jäänud. Kõige selle peale haaras mind tohutu pettumus turvatöötaja vastu. Veel kassas makstes olin kindel, et lähen ja ütlen talle, millise teoga ta just hakkama oli saanud, õigem oleks öelda “ei saanud”. Aga kõik see tundus mulle äkitselt tühikargamisena ja nii ma sellest mõttest loobusingi. Maksin oma kauba eest ja sõitsin rahumeelselt kodu poole.

Antud juhtum on ümberjutustus minu tuttava loost.