Vahel olen ma nähtamatu

Järgnev kirjutis ei ole muinasjutt, vaid täiesti reaalne nähtus, mida olen juba vähemalt viis aastat ülepäeviti kogenud, kuna just nii palju aastaid tagasi alustasin aktiivse jalgratta spordiga. Olen veendunud, et iga jalgrattur teab, millest räägin.
Tean ka seda, et kõige selle juures ei muutu ma nähtavaks ka siis, kui kasutan silmi pimestavaid erk-rohelisi või neoon-punaseid rõivaid. Ma ei viitsi isegi keskmist sõrme enam vibutada. Suisa vastupidi – viimase juhtumi auks tõstsin hoopis oma pöidla üles, kiites autojuhti “viisakalt” ja “turvalisust” tagava käitumise eest. Ilmselt käitusin instinktiivselt, justkui tänades, et ta mind ellu jättis. Ainuke asi, mis kripeldama jääb, on asjaolu, et mis kuradima pärast pean mina oma jalgratta remondi kinni maksma, kui selle lõhkumise on korraldanud keegi teine.
Näiteks, autojuht, kes sa sõitsid oma rohelise Nissan Primeraga, mis kandis numbrimärki 802 TFI, teisipäeval, 26. juulil 2011, kell 17:00 Pärnus, Saare tänavalt ning sooritasid peateele, Riia maanteele parempööret, võiksid nüüd sooritada pangaülekande kontole nr. 334894660005, summas 21,35 €. Makse saajaks märkida Jüri Grinko, selgituseks “ebaõnnestunud mõrvakatse tagajärgede likvideerimise eest”.

Turvalist ja sõbralikku liiklemist kõigile!

Kui “pada” ja “katel” kohtuvad

Ei osanud muud pealkirja panna ning arvan, et see ongi sobivaim antud kirjutisele. Te ju ikka teate seda vanasõna, eks?
Nägin just äsja pealt ühte omamoodi koomilist intsidenti, mis leidis aset Pärnus, ühes Riia mnt äärses parklas. Nimelt sõitis parkimiskohtade vahelisel teel üks sõiduauto Ford Focus, andmata teed (paremakäe reegli alusel) ühele kaubikule. Kaubiku juht märkas seda koheselt ning vajutas suurest vihast gaasipedaali põhja, kuid Ford oli tema eest napilt juba läbi lipsanud. Viimase juht muidugi märkas seda ning vibutas talle käega. Ilmselt sai ta aru, et antud liiklusõnnetuse toimumine oleks sündinud just kaubiku juhi käitumisest. Samal ajal oleks aga kaubiku juht alla ajanud ühe jalakäija, kes juhtus just siis ülekäigu rajale jõudvat. Et kõkkupõrget vältida, pidi jalakäija suure kaarega tagasi hüppama. Õnneks see tal ka õnnestus.
Kokkuvõtet antud loole ei hakka ma kirjutama, kuna see tunduks tühja lobana.

Kuidas kokku hoida…

… raha, aega ja energiat?

Mina tean. Hommikul, kui tööle sõidate, saate näiteks valgusfoori taga rohelist tuld oodates  oma sõiduauto salongi prügist puhastada. Piisab, kui kerite aknad alla ja loobite kõrge kaarega kõik autos leiduvad üleliigsed esemed välja. Olgu selleks siis kommipaberid, salvrätikud, näritud nätsud, suitsukonid, tühjaks joodud taara ja mis iganes veel.
Antud idee sain täna hommikul kell 7:48, kui Pärnus, Lille tänava ja Tallinna mnt ristis foori taga rohelist tuld ootasin. Aitähh toreda idee eest punase universaal kerega Volkswagen Passati omanik, kelle sõiduauto numbrimärgiks on 561ASV.

Politseiga ei tasu jännata!

Ma ei olnud üllatunud, kui nägin täna, 03.09.2009, kell 22:15, Pärnus, Laial tänaval sõites Škoda politseiautot umbes 70km/h kõrvalteelt minu poole peateele kihutamas. Neil on ju sageli kiire. Mind ei hämmastanud ka see, et peateele pöörates nad suunatule märguandeid ei näidanud. Olen sellega juba ammu harjunud, et politseinikud seda ei kasuta. Ka see, et sireen ja vilkurid ei töötanud, ei häirinud mind. See võis neil ju lihtsalt inimlikkusest ära ununeda. Ka see, et nad vastu minu autot peaaegu põrkusid ei löönud mind pahviks. Pealegi, olin ju ise süüdi, et just sellel tänaval ja just sellel kella ajal seal sõitma juhtusin. Ka selle olukorraga leppisin, kui nad minu ette kihutatuna äkiliselt pidurdasid ning mind 20km/h sõitma sundisid. Mul ei olnud ju kuskile kiiret. Siis aga mõtlesin, et päris 20`ga ka sõita ei taha. Aga ennnäe imet, möödasõit osutus paraku võimatuks, kuna politseiauto ei pannud kahte sõiduvööndit eraldavat katkendjoont tähele ning sõitis täpselt kahe vööndi vahel otse eraldusjoone peal. Lõpuks manööverdasid nad järgmisel ristmikul Akadeemia tänava poole. Suunda ei näidatud ka sellel korral. Nüüd sain oma teekonda rahulikult jätkata. Ja mis peamine, mingil põhjusel tundus, et olin sattunud justkui turvatsooni, kui politseiautot mu läheduses enam polnud.

Hoolimata kõigest nendest tavapärastest nähtustest haarasin telefonitoru ning otsustasin teha kell 22:19 ühe telefonikõne Läänepolitsei numbrile 110. Rääkisin rahulikult kõik ära, mida äsja näinud olin. Kõik järgnev, mida telefonitoru vahendusel vastuseks sain, liigutas mind nii sügavalt, et mõtlen sellele tõenäoliselt ka täna õhtul magama heites. Minu käest küsiti: “Ega teid äsja politsei poolt kinni peetud pole, et oma viha meie asutuse peale välja valate?”

Saladuslikud mõlgid

Ilmselt ei ole olemas auto omanikku, kes ei oleks avastanud oma autol saladuslikke mõlke, kriimustusi ja muid pisemat sorti kahjustusi. Neid tekib ikka siin ja seal. Sagedasemad kohad on uksed ja poritiivad, kust vastavaid üllatusi avastatakse. Mõne suurema kahjustuse leidmisel on ilmselt nii mõnigi kirunud, et kui ma selle “raisa” kätte saaks, aga ma talle näitaks!
Ühel heal päeval, kui kuupäevaks oli 17. aprill 2009 ning kellaaeg oli umbes 11:20, olin ühe sellise suuremat sorti mõlkimise tunnistajaks ise. Seisin Pärnus, ühes Riia maante äärses parklas ning nägin, kuidas üks 7 sajase seeria tumedates värvides BMW, mis kandis numbrimärki 501ATV, omale parkimiskohta otsis. Lõpuks ta selle leidiski ning hakkas oma autot parkima ühe punase Volkswageni taha, mille numbrimärgiks oli 741ARS. Mulle näis, just kui oleks see eredates punastes toonides auto talle märkamatuks jäänud ning kihutas sellele paraja pauguga tagant otsa. See järel võttis BMW omanik vaevaks umbes kaheksa sentimeetrit tagurdada, et autode vahele minimaalne maa jätta ning astus autost välja. Peab ütlema, et tegemist ei olnud südametu automõlkijaga, sest ta läks hiilival sammul lähemalt piiluma, mis tema auto sellisel järsul kombel peatas. Paraku pidin aga selles südamlikkuses pettuma, kuna tema pilk oli suunatud vaid enda auto esiosale. Nähes, et see ei olnud autot sõidukõlbmatuks teinud, teeskles ta, justkui poleks midagi juhtunud ning siirdus parkla kõrval olevasse poodi.
Mõne hetke pärast oli BMW omanik taas oma autos rooli taga ning kihutas parklast minema. Mind hämmastas aga tema sõidu teekonna valik. Mingil põhjusel ei sobinud talle kõvakattega tee, vaid ta otsustas parklast väljumiseks kasutada haljasala, lömastades värskelt istutatud lilled ning jättes endast maha sügavad rööpad lillepeenrasse.
Minutid aga läksid ning olin ka mina sunnitud selle vaatemängu katkestama, kuna kiire tööpäev oli alles poole peal ning töö vajas tegemist. Hetkel tunnen aga väikest kripeldust, et punase auto omanikku antud intsidendist teavitada ei jõudnud. Ma leidsin küll paberitüki ning kirjutusvahendi, millele kirjutasin BMW numbrimärgi, kuid siis nägin korraga parklast lahkumas ka Volkswagenit koos selle BMW poolt tekitatud uue “kaunistusega”, mis veel pikalt järelevaatajaile päikese käes sillerdas.

Miks politseinikud suunda ei näita

Olen sageli mõelnud, et kas tõesti saaks selline asi reaalne olla, et politseiautot juhtides teatud seadus vabastab suunatulede kasutamise nõudest. Et ehk on nende käed nii võrd hõivatud erinevate mõõteriistade käsitsemisega, et vastav määrus välja antud on. Üsna utoopiline mõte küll, kuid mida ma muud saaksin arvata, kui selline vaatepilt mind päevast päeva tabanud on.
Näiteks eile lõuna ajal, kui sõitsin mööda Riia maanteed Pärnus, oli mul au taaskord politsei auto sabas sõita. Tavaliselt ma seda ei tee, kuna mingil põhjusel on politseiautode keskmine kiirus reeglina 30 kilomeetrit tunnis. Seekord ei pidanud ma aga kiirustama ning seeläbi ma siis otsustasingi, et jõlgun vaikselt sabas. Tegemist oli vist politsei värvides Subaru maasturiga, kuna auto välimus oli selline häiriv ja üsna inetu.
Minu teekond viis Riia maanteelt Papiniidu tänavale, täpselt selles suunas, kuhu keeras ka minu ees sõitev politseiauto. Mõne hetke pärast suundus auto Pae tänavale. Vahetult Pae tänavale jõudes keeras see inetu võitu Subaru paremale bensiinijaama poole. Ja mis te arvate, mitu korda antud politseiauto suunatuld kasutas? Mitte ainsatki korda!
Mind ei pane see üldse imestama, kuigi antud juhul see mind väga häiris küll. Vastav auto sooritas koos sõidurea vahetamistega viis manöövrit, kuid suunatule märguannet ma küll nägema ei juhtunud.
Politsei, kes peaks olema ilmtingimata eeskujuks igale autojuhile, võiks ju vähemalt oma manööverdamisest teada anda.

Honda Civicu tibi

On ammu teada, et täiskuu võib inimestele üsna laastavalt mõjuda, tekitades meile agressiivsust, õnnetusi ja muid ootamatuid olukordi. Ka politsei ning kiirabi töötajad on väitnud, et täiskuu ajal on nende tööpõld oluliselt suurem ja laiem.
Täna hommiku, kui töölesõiduga ametis olin, andis täiskuu faas enda peatsest saabumisest juba märku. Pärnus, Lille tänaval leidis aset üks veider juhtum. Minu ees sõitnud pisike halli värvi sõiduauto Honda Civic blokeeris korraga oma pidurid, lülitas ohutuled peale ning sööstis üle tänava maja poole. Mind hämmastas selline käitumine, kuna mulle tundus, et sedasi võib käituda vaid autojuht, kes on aimanud, just kui oleks tema sõiduautosse lõhkekeha paigaldatud, mis lähima kümne sekundi jooksul lõhkeda võib. Kas mina ei peaks siis ära kohkuma? Loomulikult peaksin, mille peale ma siis kiirelt temast mööda põikama asusin. See ei olnud kerge, sest järsu pidurdamise tagajärjel suutsin enda sõiduauto peatada Honda tagastange lähedal. Seetõttu olin ma sunnitud tagurdama, et temast mööda põigelda. Paraku aga avastasin, et minu selja taha oli kogunenud suur rivi tööle kiirustajaid, kes olid täpselt sama moodi kimbatuses, nagu minagi, kes ei saanud ei edasi, ega tagasi. No olgu, tegelikult see lõpuks õnnestus.
Muideks, see, et Lilletänaval üks hallides toonides pisike Honda Civic keset ristmikku seisab, ei ole mulle üldsegi uudis. Näen sellist vaatepilti pea igal hommikul. Peab ütlema, et tänaseks hommikuks oli selgesti näha antud autojuhi juures teatud sorti arengut. Tavaliselt ei ole ta ohutulesid kasutanud, kuid tänaseks hommikuks oli ta teada saanud ohutulede kasutamise mõtte. Hoolimata ohutulede kasutamisest oli selline käitumine minu jaoks üks paras mõistatuste mõistatus. Ma olin üsna kindel, et siin peab kohe midagi juhtuma. Oma vaimusilmas nägin juba, kuidas kõik ümberkaudsed majad pommiplahvatuse tõttu kokku varisevad. Kuna kartsin, et võin tööle hilineda, ei saanud ma antud olukorda jälgima jääda. Eks õhtul koduteel selgub, kas ümber ristmiku paiknevad elumajad on veel alles või mitte.
Tegelikult olen pea igal hommikul püüdnud seletust leida olukorrale, kus üks sõiduauto keset Lille ja Kaevu tänava ristmikku parkinud on. Kuna üks normaalne autojuht sedasi tegema ei peaks, vähemasti terve mõistusega autojuht, on minul endiselt õhku jäänud suur küsimus, miks inimene nii moodi käitub. Olen soovinud igal hommikul tema käest küsida, et ega abi vaja pole, olen paraku avastanud, et autos ei viibi peale tühjuse kedagi. Võiks arvata, et inimesel on näiteks roolilatt pooleks läinud ning ei saanud enam oma sõiduautot teeservale juhtida, ning pidi oma auto peatama keset ristmikku. 
Peale väikest järele mõtlemist tundub mulle, et antud probleem on tegelikult märksa sügavam, kui roolilati murdumine või näiteks “Liiklus Eeskirja” mitte tundmine. Ühel heal päeval loodan ma sellest sõiduautost ka autojuhi tabada ning siis temalt aru pärida, mis temaga igal hommikul küll juhtub. Eks annan siis sellest ka oma blogis teada! Seniks aga, silmad lahti, täiskuu faas on lähedal! Ja mis peamine, hoidke hallides toonides Civicutega pikivahet!

Ohutut liiklemist!

Täna hommikul, 17.01.2009, kell 07:45, sõites Pärnus mööda ehitajate teed ning jõudsin ”50″ alasse. Tahavaate peeglist nägin, kuidas üks sõiduk minu taga olevast autost mööda hakkas trügima. Endamisi veel mõtlesin, et üks järjekordne hull, kes “50″ märki tähele ei pannud ning on rooli taga hullumas, omaette roolitaga mõmisemas: “miks mõned autojuhid nii aeglaselt mökutavad.”
Möödus vaid üks pisikene hetk, kui see sõiduk ka minust mööda vuhises. Jah, peab ütlema, et see ei olnud lihtsalt möödasõit vaid sõna otseses mõttes mööda “vuhisemine.”
Minu üllatuseks oli tegemist maaliinibussiga. Ma ei tea, kas seal ka reisijaid peal oli, kuid jahmatav oli selline käitumine sellegi poolest.
Minus tärkas aga suuremat sorti uudishimu, et milline see kiirus küll on, mis mind nii moodi ehmatas. Selleks võtsin omale suured riskid ja kihutasin bussile järgi. Ausalt öeldes ei olnud see lihtne, hoolimata sellest, et minu sõiduautol on “turbo” mootor, võttis üsna pikka aega, kuni bussile sappa sain. Minu avastuseks oli sel hetkel kiirusenäidiku osuti 101km/h. Muideks, bussil välgatasid korduvalt enne seda pidurituled. Ilmselt oli ta selleks hetkeks, kui mina 101 fikseerutud sain, tõelise hoo maha võtnud.
No olgu, äkki oligi nii kiire, et bussijuhil muud üle ei jäänud, kui linnas sedasi kihutada. Mulle meenus järsku, et sedasi kuhutamine oleks ju ka maanteel kuritegu, mis me siis veel asulas kihutamisest räägime.
Mina olen sisemuses sellele bussijuhile andestanud, “tema” on vähemalt kogenud liikleja, ta ju teenib liiklemisega raha. Kuid millega seletada seda, et bussijuht keeldus ka suuna märguannete kasutamisest vähemalt kolmel korral järjest.
Suutsin veel oma mällu jäädvustada, et tegemist oli rohelist värvi bussiga, mis kandis külgedel “www.bussireisid.ee” reklaamkleepsu. Ka registrimärk on hästi meelde jäänud, see oli 630BAT.
Ohutut liiklemist kõigile! Eriti bussijuhtidele.