Kas Sina toidad röövleid?

Jah, toidad küll, kui Sa ostad Talleggi broileri, mille kilo hind on kallim kui 29 krooni ja 90 senti.
Avastasin täna, et selle kilo hind on lähipäevil tõusnud 5 krooni võrra. Ja muideks, igas kaupluses.
Ah et, mida ma, rott, vingun siin? Ei vingugi niisama, vaid tahan teada anda, et olen Sinus väga pettunud, kui Sa sellise küsimuse just esitasid.
Te lollakad ei saa sellest lihtsalt aru, et kui Te 4 päeva seda broilerit ei ostaks, võtaks Tallegg midagi ette ja saaks aru, et sedasi käitudes võib kana kätte jääda ja karuslooma kasvandusse rebastele söödaks minna. Ja sel juhul mitte 34 krooni ja 90 sendiga, vaid 1 krooni ja 90 sendiga. Aga kahjuks on nii, et nad teavad, kui lollakad Te olete, ostes ära ka broileri, mille kilohind oleks näiteks 129 krooni ja 90 senti.
Lihtsalt hale on vaadata, millised tegevused on Eesti Vabariigis “moeasjaks” saanud.

Selver pakub ehitusturul konkurentsi

Ülalolevat pealkirja kinnitab OÜ Maadlex poolt vaid Selverile toodetud seinavärv. Hea ja soodne hind ka teisel – alla kümne krooni.

Mina suutsin olla aga taas kord nii loll klient ning ostsin selle värvipurgi ketshupi pähe. Kodus, kui sellega oma makaroniportsjonit üle valama asusin, selgus toote tegelik otstarve koheselt. Esmalt äratas suurt tähelepanu eriti tugevalt silma kriiskav neoonpunane toon. Te võibolla ei usu, aga ma julgesin seda isegi maitsta. Kahjuks pidin oma makaronid koos selle seinavärviga prügikasti saatma. Sest see maitses nagu goashvärv – olen lasteaia päevil ära maitsnud.

Et oma ostupettumuses veenduda, otsustasin lähemalt pakendil olevat infot uurida. Üllatus oli suur, kui avastasin, et antud seinavärvi koostisosadeks olid keerulise nimetusega ained. Näiteks kaaliumsorbaat, mis tekitab limaskesta punetust, nahaärritust ja põletustunnet. Lisaks sisaldab antud seinavärv ka atsesulfaamkaaliumi. Ilmselt lapsevanemad teavad seda juba ammu, et alla 12 aastastele lastele on nimetatud aine kategooriliselt keelatud, kuna see võib meie võsukestel tekitada  rasket peavalu, epilepsiat, skisofreenilist käitumist, masendust, ärritust ja pearinglust. Toote põhi koostisaineks on aga Ponceau 4R, ehk erkpunane värvaine, mida nimetatakse ka lisaainena “E-124″. Meditsiini andmeil tekitab see üliraskeid allergianähte.

Tegelikult see polnudki üllatav, et Selveri seinavärv peamiselt kolmest ohtlikust ainest koosneski, millest äsja juttu oli. Seda reetsid juba alguses nii toote värvitoon, kui ka maitse. Ka kilokalorite nullilähedane sisaldus välistab selle tarvitamise seespidiselt. Kus seda enne nähtud on, et viimistlusmaterjalid kilokaloreid sisaldaksid?

Mingil müstilisel põhjusel olid aga tootepakendi etiketil tomatid. Noh… võib olla lihtsalt… ilus logo või nii. Pintsel oleks muidugi paremini sobinud. Ilmselt see mind poes olles segadusse ajaski ning selle seinavärvi ketshupi pähe ostsingi.

Seega, tahan Teid veelkord hoiatada, et Selveri seinavärvi ostes hoidke see laste eest peidus – ketshupipudeliga segi ajamise oht!!!

Kauba väärtus

Vahel on väga raske, kui tead mõnest asjast liiga palju. Süda tilgub lausa verd.

Näiteks, kui ma kohupiimapaki oma ostukorvi asetan, tean ma, et maksan selle eest umbes 8 krooni. Keskmine toidupood on selle ostnud aga 2 krooniga.
Piimapaki eest pean välja käima 6 krooni, kuid kauplus on selle soetanud 1 krooni ja 80 sendi eest.
Ehituspoes põrandaliistu eest pean maksma 69 krooni, kuid tehasest ostetakse see ilma lisavahendajateta 8 krooni ja 60 sendiga.
Oma jalgrattale uut süsinikraami valides pean arvestama umbes 12 tuhande krooniga. Kauplus maksis selle eest aga vaid 3400 krooni.
Roogitud lõhe ostes maksan 149 krooni kg eest. Nemad ostavad selle aga 18 krooniga.

Kust antud info pärineb? Eks ikka ostuarvetelt ja majandusportaalidest. Lohutuseks aga järgnev vanasõna: “Niikaua, kui leidub keegi, kes on nõus selle eest raha maksma, on toode oma hinda väärt!”

Selveri “veterinaariapäevad”

No mida muud oleksin osanud pealkirjaks panna oma järgnevale loole olukorras, kus leidsin Selveri laadapäevadel pakutavate toodete hulgast Hobusesalvi? Oh ei, asi pole ei Selveris, ega ka Hobusesalvis. Asi on pigem selles, et me kõik mäletame neid radikaalsete seisukohtadega artikleid erinevates meediakanalites, kus küll kritiseeriti, küll õigustati hobustele toodetud ravimit, mida massiliselt inimese haiguste raviks kasutama hakati. Ja mida meie silmad nüüd nägema peavad – Hobusesalv on jõudnud toidupoe lettidele! Hurraaa!

Olukorras, kus kaks suurt konkurenti (Hobusesalv versus Fastum) oma vahel arveid läbi meedia õiendavad, mille põhiteemaks on loomade ravimiseks toodetud preparaadi kasutamine inimese raviks, oleks toote etiketil üsna passlik olnud ka äramainimine, kellele antud toode tegelikult toodetud on. Selveris müügil oleva Hobusesalvi pakendil sellist märget paraku ei olnud. Leidsin sealt vaid tutvustuse, mis rääkis linnulennult salvi toimest lihastele ja liigestele. Samuti oli pakendil hobuse illustratsioon.

Kuid siiski…

Asjaolu, et antud toode ei asetsenud lemmiklooma toodetele mõeldud riiulitel, vaid oli kastis, kust võis leida näiteks ka inimesele mõeldud shampoone, räägib juba iseenda eest! Lisaks suutis inimesele sobivust veenda veel asjaolu, et antud toote pakend oli üsna tilluke. Sellest väikesest pakendist jaguks hobusele vaid ninaotsale täpikese tegemisest. Inimene saaks aga oma korterit lausa mitmeks päevaks ebameeldiva haisuga täita, sundides sel viisil kõik külla tulnud külalised kiiremini lahkuma.
Las siis iga üks ise otsustab, milliseks otstarbeks antud toode parim on. Olgu selleks siis praktiline väärtus lehmalaudas, oma ihuliikmete turgutamine, või miks mitte ka külalistest hoidumine.

Fastum versus Hobusesalv

Siin pole imestada midagi! Kui vanasti kingiti vanainimesele jõuludeks Bittneri Balsamit, siis tänaseks päevaks on trenditeadlikud vanainimesed oma lemmikmeened ümber vaadanud. Kui vanaemale nädalavahetusel külla plaanid sõita ja midagi toredat talle kaasa soovid viia, mine aga julgesti mõnest veterinaaria poest läbi ning võta sealt üks hobusesalv.
Üsna hiljaaegu juhtusin ajalehest lugema artiklit, kus väideti, et inimesed, kes hobusesalvi enda peal katsetama on asunud, teevad oma tervisele tegelikult suuremat sorti ”karuteene”. Artiklist võis lugeda toimeainete kohta, mis olevat nii suure konsentratsiooniga, et inimese organism saab seda teatud diagnooside olemasolul ohtlikult palju.  Hirmutav uudis, kas pole?
Lugesin jutu ette ka oma ämmale, kelle riiulil olin taolist medikamenti näinud. Tema nägu muutus sellist uudist kuuldes üsna murelikuks ning näoilme, mida ta küll varjata üritas, reetis tegelikult tohutut hirmu ja pettumust. Muideks, kuna minu ämm ei olegi veel teab mis vana inimene, tundub, et see imeravim vallutab järjest nooremaid ja nooremaid, olles varsti oma meelevalda saanud kõik keskealised naisterahvad, kellel vähegi liigestega või lihaspingetega probleeme esineb.
Ei läinud kaua aega mööda, kui kõik hobusesalvi soetanud inimesed rahulikumalt hingata võisid. Nende investeeringud ei olnudki vett vedama läinud. Õnn naeratas eriti neile, kes selle “pommuudise” peale salvi prügikonteinerisse veel viinud polnud. Hakkas levima kuuldus, et Fastumgeeli müüginumbrid on järsult alanema hakanud ning et just Fastumi turustaja selle surma kuulutava artikli telliski.
Üks asi on aga kindel, tellitud artikkel ei täitnud oma funktsiooni. Ja kuidas ta saakski, kui vastukaaluks Maalehes üsna positiivses valguses üks pikemat sorti kirjutis hobusesalvist rääkis. Fastum ilmselt ei tea, milline ajaleht vanurite postkastidesse ilmub. Hobusesalvi tootja paistab aga matsu jagavat küll, teab väga täpselt, millises ajalehes kommertsartiklit tellida tasub.