Suurim pettus toiduainetega

On ilmselge, et kõik meist on kuulnud toiduõli- ja suhkru rafineerimisest ja riisi koorimisest ja puhastamisest. Ka see on kindel, et kõik teavad rafineerimata toidu ja koorimata riisi tervislikkusest. Olen vahel isegi poeriiulite vahel uurinud pingsalt kaubaetikette ning võrrelnud hinnataset. Sageli jääb täisväärtusliku ja rafineerimata toiduõli ostmine ära, kuna selle hind tundub põhjendamatult kallis ning see näib pigem mõne “suure tehingu” tegemisena, mida ma hetkel lubada ei saa. Selle asemel olen ostukorvi asetanud üsna soodsa hinnaga toiduõli, millega on aga hulk keemikuid väga aktiivselt vaeva näinud ning selle ära rafineerinud.
Olen ka suur riisi tarbija ning loomulikult haaran riiulist riisipaki, mille hind jõudumööda käib ning millega on samuti suur tööstusharu palju vaeva näinud ning sellelt täisväärtusliku koore ümbert sulatanud, kasutades selleks väga eemaletõukavaid kemikaale. Selline “keemiarünnak” teeb riisi ilusaks lumivalgeks, lagundades ära kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained.
Olen ka suhkru hindu võrrelnud ning avastanud, et rafineeritud suhkur on töötlemata ja täisväärtuslikust suhkrust sageli kuni 6 korda soodsam. Ka siin on tootjad tohutut energiat kasutanud, et suhkur ilusaks ja valgeks teha.
Kas te ikka teate, et toiduõli ja suhkru rafineerimine on üsna kulukas protsess, kuna see eeldab keeruka ja väga kalli tehnika olemasolu. Samuti arvuka tööjõu olemasolu. Sama puudutab ka riisi koorimist ja puhastamist. Kuna toiduõli, suhkur ja riis on väga laialt ja rohkelt kasutatavad toiduained kogu maailmas, võime pikemalt läbimõtlemata ette kujutada, kui palju tehaseid on rajatud selleks, et need ülalnimetatud protsessid läbi viia. Kindel on ka see, et rafineerimise ja koorimise protsessid on selle tööstuse ühed kulukamad toimingud ning hõlmavad arvukate teadlaste ja spetsialistide väitel vähemalt 90% kogu tootmisprotsessist. Seega moodustub tootehind enamalt jaolt just rafineerimisest.
Toiduõli rafineerimine eemaldab tootest enamus tervislikud rasvained ja vajalikud vitamiinid ning mineraalained. Rafineerimise protsessi käigus asenduvad need spetsialistide sõnul mürgiste ainetega, mis on viinud meie ühiskonna vähkkasvajate ja südamehaiguste õitsengule. Ruhkru rafineerimine eemaldab sellest kõik vajalikud mineraalid. Näiteks kaotab rafineeritud suhkur ligi 100% oma magneesiumist, mille defitsiidis on kogu USA ja euroopa. Riisi koorimisest ei maksa üldse rääkida. Paljud teadlased väidavad, et kooritud ja puhastatud riis võrdub plastmassiga, mida meie organism ei vaja.
Nüüd aga saab targalt mõtleva inimese mõistus otsa. Miks on rafineerimata toiduõli hind sageli kuni 7 korda kallim. Miks maksab naturaalse suhkru poole kilone pakend 38 krooni, töödeldud suhkru 1 kg aga 9 krooni. Miks tervislik ja koorimata riis maksab mitmeid ja mitmeid kordi rohkem, kui kooritud riis? Paljudes toidupoodides seda aga naljalt ei leiagi.

Eriline tänu Jüri Lina`le, raamatu eest ”Varjatud tervisevalem”.

Soovitage harjutusi “sangadele”

Oma igapäevaste tegevuste tõttu olen toitumis- ja spordialaste foorumite sagedane külastaja ning olen neis massiliselt kohanud teemasid, mis räägivad rasvade põletamisest ja lihaste mittesoovitavast suurenemisest. Viimase puhul just nimelt ”mittesoovitavast suurenemisest”, kuna seksikad naised ei soovi ju omale suuri muskleid.

Kasutades foorumi otsingut stiilis ”Milliseid harjutusi teha, et “sangad” kaoks?”, sain tulemuseks ligi 3000 postitust. Vastused neile on reeglina sellised, mis soovitavad harjutusi just nimelt ”probleemsele” piirkonnale. Näiteks täidlase kõhupiirkonna kaotamiseks soovitatakse just kõhulihaste harjutusi. Jämedale küünarvarrele ikka kätelihaseid koormavaid harjutusi jne. Samas ollakse tõsise dilemma ees, kuna samal ajal paisuvad ju treenitavas piirkonnas lihased ülisuurteks!
Kui lubate, kommenteeriksin antud olukorda, sest kõik need küsimused ja neile antud vastused pakatavad müütidest ning annavad lahendusena vale infot, tekitades sellega lausa karuteene.

Lokaalne rasva põletamine

Kohe alguses tahaksin öelda, et lokaalset rasvapõletamist ei ole olemas. Lokaalne tähendab maakeeli kohalik. Paljud koduperenaised ei pruugi ju nii keeruliste väljendite tähendust teada, nagu foorumeid külastades selgus.
Kui me koormame oma kõhulihaseid, kulutame me energiat, millest teatud osa kompenseeritakse meie organismis ladestunud rasvadest. Paraku ei ole aga nii, et meie siseorganid asuksid rasva ammutama just kõhupiirkonnalt. Rasv, mis põletatakse, saadakse meie vereringluse kaudu kogu meie organismist ühtlaselt. See tähendab seda, et kui me tegeleme pikemat aega jooksu treeninguga nii, et me kulutame energiat rohkem, kui seda toidust ammutame, kaotame rasvasid igalt poolt üle kogu organismi, alustades siseorganite vahelistest rasvkudedest ning lõpetades nahaaluse rasvakihiga. Kas teate, et inimene, kes on ülekaaluline ning alustab jalgratta treeningutega, märkab rasvade kadumist eelkõige just oma kätelt? Kuidas oleks siis seletatav ”lokaalne” rasvade põletamine? Lõviosa tööst teeb ta ära ju jalgadega.

Lihaste kasv

Neid samu teemasid põhjalikumalt lugedes selgub, et enamus naisi kardavad treeninguid alustades, et nende lihased paisuvad ülisuureks ning sellega kaotavad nad saleda figuuri. Näiteks soovitati ühes foorumis jalgrattaga sõites asetada jalg pedaalile just jalalaba keskosaga. See pidavat ära hoidma ülivõimsad säärelihased, kuna sedasi toimides säärelihaseid ei koormata. Siin juures tahaksin öelda midagi inetut, kuid jätan selle pigem ära! Kulturistid, kes tegelevad lihaste vormimisega pikki aastaid, mitu tundi päevas, tarbides spetsiaalseid aineid, mis aktiveerivad proteiini sünteesi ning peavad spetsiaalseid dieete, mis lihaskasvule kaasa aitaksid, nurisevad, et nende lihased ei paisu. Aga oma rasvasid põletama asunud naised, kes toituvad peamiselt õunast ja suhkruvabast mahlast, kardavad, et nende lihased võtavad üle öö enneolematult suure vormi. Tagasihoidlikult öeldes on see lihtsalt rumal eksiarvamus ja ei miskit muud.

Kokkuvõtteks

Rasvade põletamine ei ole lokaalselt võimalik, kuna meie siseorgan maks hoolitseb selle eest, et rasv paikneks meie organismis ühtlaselt. Sellist olukorda, et rasv põleks ära eeskätt kõhupiirkonnalt või kuskilt mujalt, on võimalik kogeda vaid unes. Ah jaa, foorumites ka!
Seega, soe soovitus: Kui Teie kaaluindeks on ääretult suur ning soovite saleneda oma eriti suure võitu kõhu arvelt, hoiduge kõhulihaste harjutustest, sest sedasi ei saavuta te soovitud tulemusi ning liigse ebamugavuse tõttu loobute nendest tüütavatest harjutustest varem või hiljem. Sama kehtib ka “sangade” puhul. Vältige tobedaid ja ebamugavaid spetsiifilisi harjutusi. Õnneks on olemas arvukalt toredamaid tegevusi, mis efektiivselt rasvasid põletavad, ka kõhult ja sangadelt. Näiteks pallimängud, tantsimine, sörkjooks, aeroobika, jalgratta sõit jne.

Lihaste liigse kasvuga on lood aga nii, et ei ole mõtet karta lihaste üleöö tohutut kasvu. Seda võite kogeda vaid ajutiselt peale esimest treeningut, kui organism võitleb lihastes oleva stressi olukorraga, suunates nendesse rohkem vett, et vastavad toimingud (ainevahetus jm) teostuksid. Kahe päeva möödudes on jälle kõik endine! Lisaks tasub mainimist ka see, et kui mõnele lihasele sooritatakse füüsilist koormust kordusarvuga rohkem kui 12, on tegemist aeroobse treeninguga, mis ei mõjuta oluliselt lihaste kasvu. Lihaste teatud kiude on võimalik paisutada vaid korduste arvuga vahemikus 6-12 ning seda vaid juhul, kui jõutakse soorituse lõpus suutlikuse piirini. Sooritades harjutusi kordustega rohkem kui 12, on tegemist kas puhkusega või aeroobse treeninguga (olenevalt intensiivsusest) ning see ei suurenda lihaseid, pigem kahandab neid. Samuti eeldab lihaste kasv loomsete proteiinide tarbimist vähemalt 1,7 grammi oma keha 1 kilogrammi kohta. Vaevalt, et mõni naisterahvas vabatahtlikult sellist dieeti peaks, mille puhul vajalik proteiini kogus tagataks. Seega, naised kardavad asja, mida pole olemas!

Minutiga seksikasse vormi

Üks järjekordne müstiline agregaat nimega Leg Magic, mida pakub meile kõigile tuntud turustaja TopShop. Panen käe südamele ning julgen väita, et ei ole selle saatesarja (Teleturg) pidev jälgija. Küll aga jooksin köögist kohemaid teleri ette, kui kuulsin neid müstilisi lubadusi, mis parasjagu nimetatud saates maha hõigati. Lubadused olid siis järgmised: “Kiireim ja efektiivseim viis seksika figuuri saavutamiseks, piisab kui treenida 1 minut päevas.”

Minutiga seksikasse vormi?

Kui inimene tegeleb väga intensiivselt füüsilise treeninguga, on ta võimeline kulutama maksimaalselt kuni 20 kcal minutis.  Nüüd peatume aga naisterahval, kelle sooviks on oma rasva arvelt kehakaalu langetada umbes 7 kg. Me kõik teame, et rasva 1 gramm`i energeetiline väärtus on umbes 9 kilokalorit. Seega, treenides nimetatud trenazhööril ühe minuti päevas ääretult kõrge intensiivsusega (näiteks 20 kcal/min), kasutab energia taastamiseks kehas leiduvat rasva umbes 15% kogu energia allikatest. Kulutatav kalorite hulk rasva arvelt oleks antud juhul umbes 3 kcal. Seega suudaksime kulutada ei rohkem ega vähem, kui 0,33 grammi rasva ühe minuti jooksul. Et vabaneda liigsest 7 kg rasvast, peaksime treenima TopShop soovituste ja lubaduste kohaselt 21000 päeva ehk 57,5 aastat. Kui arvestada veel asjaolu, et keskmisele naisterahvale oleks ka 12 kcal/min üsna eeskujulik koormus, oleks see aeg ligi 2 korda pikem. Näited on toodud ju koormuse juures 20 kcal/min.

Järeldus

Leg Magic trenazhööriga treenides ei ole võimalik saavutada kiireid ja efektiivseid tulemusi “TopShop” soovituste ja lubaduste kohaselt, kuna 1 minut treeningut nimetatud trenazhööril võrdub umbes 12 minutilise diivanil logelemisega. Täpsemalt siis, 1 minut treeningut Leg Magic trenazhööriga võrdub 12 minuti pikkuse diivanil lesimisega.

Veel kriitikat

Treenimine Leg Magic`iga on küll ülimalt efektiivne, kuid see, mille abil see efektiivsus saavutatakse, ajab lausa silmi pööritama. Antud trenazhööril treenides kasutatakse koormuse tekitamiseks reie lähendaja lihaseid, mille treenimise vajaduse on kahtluse alla seadnud enamus treenereid ning võrdlevad antud olukorda sellega, kui inimene asuks kehakaalu langetamiseks treenima näiteks vaid oma kaela. Reie lähendaja lihased ei mängi olulist rolli kaunite ja seksikate jalgade välimuses.

Midagi positiivset ka

Leg Magic`i turustaja kiituseks olgu öeldud see, et tootega antakse kaasa võimlemisharjutustega DVD, mis on vaid kiidusõnu väärt.

Kõhulihaste abil saledaks?

Nägin tv`st TopShop saadet, kus reklaamiti kõhulihaste treenimiseks seadet nimega AB Rocket.

Lubadused ja väited

Lubatakse kaotada 5 cm vööümbermõõdult kõigest 14 päevaga. Ja see pole veel kõik. Kõike seda garanteeritakse vaid 5 minutit päevas treenides. Tundub uskumatuna?
Samuti väidetakse, et nimetatud trenazhööriga treenimine on effektiivsem kaalu alandamine kui klassikalised kõhulihaste harjutused.

Väikene analüüs

Me peame kaotama oma vöökohast 5 cm 14 päeva jooksul ja seda kõike vaid 5 minutit päevas treenides. Mis leiab aset meie organismis kõhulihaste harjutusi sooritades? Meie pulsisagedus tõuseb vastavalt soorituse intensiivsusele 120 kuni 160 lööki minutis, mis omakorda tähendab, et meie energiakulu jääb vahemikku 7 kuni 15 kcal minutis. Võttes aluseks keskmise kalorikulu, milleks saame 11 kilokalorit minutis. Korrutades selle nüüd ajaga, so. 5 minutit, saame summaks 55 kcal. Seega, viies läbi soovitusliku treeningu AB Rocket`iga, kaotame energiat umbes 55 kilokalorit. Seda muidugi juhul, kui me loobume treeningu vältel puhkepausidest.

Nüüd vaatleme, mida kasutab meie organism energia kompenseerimiseks. Kui me treenime nii, et meie pulsisagedus jääb vahemikku umbes 140 lööki minutis, kulutab meie organism 55 kcal taastamiseks 47% süsivesikuid, 4% proteiine ja kuni 50% rasva. Nüüd paneme energiaallikad grammidesse. Võtame appi süsivesikute, proteiinide ja rasvade energeetilised väärtused. Seega, välja näeks see järgmiselt:
Süsivesikuid 6,5 grammi; proteiine 0,6 grammi ja rasvasid 3,1 grammi. Korrutame nüüd need grammid 14 päevaga. Seega, kahe nädala jooksul kulutaksime süsivesikuid 91 grammi, proteiine 8,4 grammi ja rasvasid 43,4 grammi.

Nüüd keskendume rasvale, kuna see on just nimelt see aine, millest eeskätt vabaneda soovitakse.
Et inimesel tekiks üldse soov oma kehakaalu alandada, peab tema rasvaprotsent olema vähemalt 40% kogu keha massist. Vastasel juhul oleks kaalulangetamise soov põhjendamatu. Peetakse ju normaalseks, kui naise keha sisaldab umbes 30% rasvasid kogu kehamassist. Seega, kui võtame aluseks näiteks 90kg kaaluva naisterahva, kelle rasvaprotsendiks on 40, kannab ta endaga kaasas 36 kg puhast rasva. Et tema rasvaprotsent oleks “tervisliku” vahemikus, peaks ta alandama kaasaskantava rasva  vähemalt 27 kg`ni. Hävitatava rasva kogus oleks 9 kg. Kui me nüüd toetume absoluutsele keskmisele rasva jagunemisele naise kehal, selgub, et vöökoht kannaks antud andmete juures endaga kaasas umbes 14,4 kg rasva. Tervislikku vahemikku jõuaksime siis, kui oleme viinud selle 10,8 kg`ni. Seega kogus, mille peame kaotama oma vöökohalt, oleks 3,6 kg rasva. Umbes 90kg kaaluva naisterahva vöö ümbermõõt väheneks sellisel juhul umbes 8 cm (andmed pärinevad ühelt Fitnessi turustamisega tegeleva ettevõtte kodulehelt).

Tulemused ja järeldus

Kui me nüüd keskendume sellele kulutatud rasva kogusele, mille saavutaksime 14 päeva jooksul, treenides AB Rocket trenazhööril, oleks meie vöö ümbermöödu vähenemine lubatud 5 cm asemel hoopis 0,096 cm (umbes 0,1 mm). Ja muideks, seda vaid juhul, kui meie treening oleks intensiivsusega vähemalt 11 kcal/minutis, mida peetakse tegelikult üsna kõrgeks saavutuseks. Juhul, kui kellegile tundub, et need arvutused on mitte midagi ütlevad ja utoopilised, siis olen sellega täiesti nõus, sest praktikas on saavutused reeglina veel kehvemad. Usun, et see 0,1 mm vöö ümbermõõdu kahandamist on AB Rocketiga liiga optimistlik saavutus!

Põgenemine tegelikkusest

Külastades pea igapäevaselt trevisele, toitumisele ja treeningutele suunitletud portaale ja foorumeid, olen hästi kursis kõige enam püstitatud küsimusega. See on: ”Kuidas vabaneda liigsetest kilodest?”
Huvitav asjaolu on veel see, et pea iga küsimuse esitaja väidab, et ta toitub tervislikult, vältides liigseid kaloreid ning lisaks käib ta veel üle päeva jooksmas ning on piisavalt liikuva eluviisiga.
Nad ju teavad väga hästi, et neile vastataks vaid üht moodi: “Söö vähem, liigu rohkem”!
Nad üritavad sellist vastust elimineerida, nad ju kardavad seda.
Tegelikult teavad nad väga hästi, et asi on just liigses söömises ja väheses liikumises.
Kuid ometigi, miks nad siis küsivad. Pealegi, selliseid küsimusi on ju esitatud sadu tuhandeid kordi. Ja see pole veel kõik, iga küsimus on saanud umbes 24 vastust. Seega kokku siis 480 tuhat vastust.
Vastus sellele on aga lihtne - nad põgenevad tegelikkuse eest ning otsivad miskit, mida tegelikult olemas ei ole. Ja nad teavad seda isegi väga hästi.
Muideks, see on imetore, et on olemas sellised kohad, kus küsimusi esitada saab.

Igatsen kommentaaridevaba lõunatamist

Üsna segane pealkiri, kas pole? Aga paraku ei suutnud ma midagi targemat välja mõelda. Panen lühidalt kirja ühe väikese loo, mis leiab aset meie ettevõtte söögitoas pea igal lõuna ajal.

On üsna tavaline, et mulle tuntakse kaasa, öeldes ”ohh sa vaeseke” või “mul on sinust lausa kahju”.  Samuti ollakse hämmeldunud, et miks ma selliste ekstreemsustega tegelen. Tavaline on ka küsimus, et ega ma nälga sedasi jää. Muideks, paljud on mures minu tervise pärast, väites, et see ei saa ju normaalne olla, millega ma lõuna ajal tegelen. Üsna sageli lõpevad kõik need väitmised ja küsimised tuliste vaidlustega.

Milles siis asi? Eks ikka selles, et mina ei nõustu sööma klassikalist praadi, vaid ostan lähimast marketist omale lõunaks näiteks jogurti, heeringakonservi ja banaani. Vot just see ongi see, mis teistes murelikkust ja meelehärmi tekitab. Ja see, kui ma väidan neile, et saan sedasi ligi kaks korda soodsamalt hakkama ning lisaks saan oma toidust väärtuslikumaid toitaineid kui nemad, kes grillvorsti prae ära söövad, ajab see neid lihtsalt naerma.

Nüüd aga olen otsustanud, et võtan ette ühe väiksemat sorti analüüsimise, kus kõrvutan enda viletsa võitu lõuna ning rikkaliku kolleegi prae, et lõppude lõpuks tõde välja selgitada.

Ostsin täna omale lõunaks ühe 400 grammise jogurti, heeringakonservi, mis kaalus 150 grammi ning ühe banaani. Kollegidel oli lõunaks keedukartul, väheke jahukastet, kapsa-porgandi toorsalat ning grillviiner juustuga.
Nüüd aga vaatleme lähemalt, kes kui palju ning mida sõi. Järgnevalt võrdlen ma kolme tähtsaimat toitaine sisaldust, milleks on kõigile tuntud valgud, süsivesikud ning rasvad.
Kõigepealt võrdleme seda, mis määrab ära meie lõunasöögi energiasisalduse. Mina tarbisin oma toiduga 803,2 kilokalorit, kollegid aga seevastu vaid 560,09 kilokalorit. Mina sain oma toidust täisväärtuslikke valke 34,85 grammi, kollegide toit sisaldas valke aga vaid 23,66 grammi. Süsivesikuid sain mina 107 grammi, kolleegide toit sisaldas seda vaid 46,42 grammi. Nüüd räägime ka rasvadest, mis paraku tervisele väga kahjulikeks osutuvad. Mina tarbisin oma lõunasöögiga rasvasid vaid 25,38 grammi, aga minu kollegid said seda oma praest suisa 30,31 grammi.

Kokkuvõtteks mõned faktid

Minu lõunasöök maksab kaks korda vähem. Minu lõunasöök sisaldab pea kaks korda rohkem energiat ehk kilokalorit. Minu lõunasöögist saab tublisti rohkem valke, mis on peamiseks ehitusallikaks igale rakule meie organismis. Minu lõunasöök sisaldas rohkem kui kaks korda enam süsivesikuid, mis osalevad valgusünteesimisel meie organismis ning annavad energiat. Minu lõunasöök sisaldas tervist raskelt kahjustavat rasva vähem.
Üsna kõrgelt hindan ka olukorda, kus minu toidukord andis ligi 18 korda enam vajalikke vitamiine ning mineraalaineid. Ka kiudaineid sain ligi kolm korda enam. Viimaste kasulikkusel ma pikemalt ei peatu, seda on kõikjal piisavalt lahatud.

Aga siiski

Loomulikult olen ma kolleegidele neid samu asju piisavalt seletanud, et tegelikult peaksin hoopis mina nende pärast muret tundma, kuid siis olen saanud tummakslööva vastulöögi. Toit peab soe olema! Ma ei ole nendega vaielda julgenud, sest kui keegi midagi sarnast väidab, ei saa ta omada teadmisi tervislikust toitumisest, vaid toetub oma vanaema poolt jagatud dietoloogilistele nõuannetele.
Olen argumenteerinud sarnase väite üle mitme spordiarstiga ning samuti oma perearstiga. Jah, viimane küll kunagi ammu väitis, et toit peabki soe olema, kuid selle vajalikkusest ta seletada kahjuks ei osanud. Kui olin talle paar täpsustavat küsimust esitanud, hakkas ta oma väites suisa kahtlema ning jäi hoopistükis erapooletuks.

Lahendus

Õnneks on meil olemas piisavalt tarkasid dietolooge, kes võivad antud küsimuses teadmisi jagada. Olen neilt vastuseks saanud, et olgu see kuum juustuviiner või külm jogurt, söögitoruni jõudes peab nende temperatuur olema üks, ja selleks on 37 kraadi Celsiuse järgi. Lisakommentaar oleks ilmselt liigne, kuid lollidele võin öelda vaid seda, et tervise seisukohalt ei oma toidu temperatuur mitte mingisugust tähtsust, kuna suhu asetades muutub selle temperatuur just selliseks, nagu vaja. Küll aga tuleks meeles pidada, et sooja toidu kiire kugistamine võib raskelt kahjustada meie seede-elundkonda.

Analüüsi teostamise eest erilised tänud Ampser.ee`le.

Diiedikapslid luubi alla

Kui keegi minult nüüd küsiks, et kas dieedikapslitest on kasu, siis vastaksin, et ilmtingimata on! Mina kasutasin neid mõned aastad tagasi terve kevadise treeningu hooaja vältel, täpselt nii nagu kasutusjuhend seda ette nägi.
Nüüd aga tahaksingi neid väheke arvustada, kuid eelnevalt teeksin täpsemalt juttu oma kogemustest.

Kolm aastat tagasi kevade hakul, kui hakkasin taas spordiga aktiivselt tegelema, otsustasin osta omale CLA kapslid, kuna just seda soovitati mulle apteegist. Eks sattusin lugema ka vastava eriala kirjandust, mis mind tänasepäevani väga lummab. Sealt sain üsna palju usku ja ka motivatsiooni oma kaalu langetamiseks. Et oma optimismi suurendada, otsustasingi siis vastavad kapslid omale soetada.
Kaalusin tollal tublisti üle saja kilogrammi. Manustasin neid siis ca 1 kuu ning tegelesin aktiivselt spordiga, kulutades keskmiselt 1400 kcal päevas ühe treeningu jooksul. Treenisin tollal 1 kuni 2 tundi järjepanu. Samuti koostasin omale väga range dieedi, mida järgisin suisa 4 kuud järjest. Jätsin oma menüüst välja nisujahu tooted (põhiliselt sai ja makaronid) ning sealiha, mis tundus üks suurimaid rasvaallikaid olevat. Suurendasin teravilja toodete ja proteiini koguseid, mille ammutasin põhiliselt munast, kanalihast, kohupiimast, jogurtist ja muust taolisest.
Oh seda imet! CLA kapslid aitasidki suurepäraseid tulemusi saavutada. Juba esimese nädala jooksul kaotasin 4 kilogrammi oma kehakaalust. Kuu möödudes olin langetanud oma kehakaalu juba 8 kilogrammi võrra. Kevade lõppedes olin juba 17 kilogrammi kergem.
Nii, nagu üks artikkel “Terviselehes” väitis, kestab CLA kapslite mõju suisa mitu kuud edasi ka peale kapslite manustamise lõpetamist. Seda oli ju ka näha, kuna 17 kilogrammi kolme kuuga ei ole ju naljaasi, ning ega ilma abivahenditeta, milleks oligi just CLA kapsel, midagi sellist saavutada on pea et võimatu.

Samal ajal juhtusin sirvima ajakirja “Sinu Tervis”, mis kutsus üles inimesi oma positiivsest kogemusest artiklit kirjutama. Muideks, mul oli artikkel suisa valmis kirjutatud, kuid õnneks ma seda ära ei saatnud. Miks õnneks? Sellest lugege allpool, minu järgmise aasta kogemusest!

Nüüd siis lugu, mis juhtus täpselt aasta hiljem. Lugu räägib samuti aktiivse spordiga alustamisest, kuid seekord ilma CLA kapsliteta. Sügisel jätsin aktiivse spordiga taas kord hüvasti ning kaal tõusis nii, mis mühiseb. Kevadeks olin ma taas tublisti üle saja kilogrammi, ja mitte ainult, seekord kaalusin suisa mitu kilogrammi rohkem, kui eelmisel kevadel. Nüüd koostasin samuti dieedimenüü, kuid seekord mitte nii kalorivaese, kui eelmine kord. Lubasin endale seekord väikeses koguses ka rasvast sealiha. Lisaks ka kala, mille rasvasisaldus on ju üsna kõrge. Samuti lubasin endale ka makarone. Kui eelmisel korral langes minu kehakaal 17 kilogrammi võrra, siis sel korral oli kaalulangus ühe kilogrammi võrra suurem. Seega kokku 18 kilogrammi.
Ma olin üsna murelik, kuna mulle tundus, et miski on nagu valesti. Ma tarbisin rohkem kalored, loobusin sel korral ka imepreparaadist – CLA`st, treening koormus oli mõne protsendi võrra madalam, kui eelmisel korral, kuid kehakaal langes seekord hoopis jõudsamalt!

Kui nüüd päris aus olla, tahtsin CLA tootjaga ühendust võtta ning oma loo neile ära rääkida, mille peamiseks sisuks on suur ahastus ja pettumus. Tänase päevani ei ole ma seda aga teinud. Ma lihtsalt mõistsin, et sellised tooted ei peagi kaalu langetama. Nende eesmärk on hoopis teine. Need peavad dieedi pidajale süstima usku. Sellist usku, mis kindla edu tagaks. Kui inimene juba midagi tarbib, on ta omale kohustuse võtnud – kaalulangetamise. Ta teeb sporti ning sööb tervislikumat toitu. Tal tekiksid ju süümepiinad, kui ta nii suure summa raha investeerib ning tervislikust toitumisest ning sportimisest loobuks.
Ega see preparaat just väga soodne olegi. Ja see psühholoogiline nüanss töötab muide üsna edukalt.
Sisimas olen lihtsalt tige, et raiskasin raha tootele, millest mulle kasu tegelikult ei tekkinud. Sest nii, nagu aasta hilisem kogemus näitas, suudan ma kaalu langetada ka ilma “imerohtudeta”. Mind pani tollal lihtsalt imestama, et ilma abivahenditeta õnnestus kaalulangus justkui edukamalt. ”Kus on asja loogika?”, korrutasin ma endamisi.

Kokkuvõtteks

Olen veendunud, et CLA kapslid ei mõju nii, nagu turundustekstid (reklaamtekstid) räägivad, just kui asuksid need kapslite sees olevad linoleenhapped meie kaloreid ja rasvamolekule põletama. Pigem mõjub see “platseebo efektina”, mis lisab dieedi pidajale usku, mis võimalik, et mingi imetillukese kaalulanguse ehk esile toobki. Teine kurb lugu on aga selles, et paljud usuvad, just kui võivad nad selliseid kapsleid tarbides süüa nüüdsest mida iganes soovivad. Kahjuks see nii aga ei ole. Mina olen nüüdsest seisukohal, et nende preparaatide ostmine ei ole mitte investeering, vaid “Dengi na veter”!

Lause, millega oma lugu alustasin, tähendab puhtalt seda, et nendest kapslitest lõikavad kasu vaid tootjad ja turustajad, kes antud preparaadiga seotud on. Ja kuna need mingit otsest kahju ei tekita, peale majandusliku arulageda raiskamise, siis ei saa neid ka käsimüügist eemaldada. Kuigi jah, on palju artikleid selle kohta, et need imesid lubavad CLA kapslid teevad tegelikkuses meie organismis palju kurja. Edu neile! Mina neid enam ei söö.

Kumb on raskem?

Jooksmine on oluliselt raskem ala, kui jalgrattaga sõitmine, väidab meist enamus. Ma ei ole veel kohanud inimest, kes oleks vastupidist väitnud. Ei, see ei ole ka mina, kes nüüd vastupidist väitma hakkab. Mina olen hoopis seisukohal, et tingimusi täpsustamata oleks üsna rumal väita, et see või teine ala on tollest alast raskem. Tingimuste all pean silmas loomulikult koormust, intensiivsust, energiakulu, pulsisagedust, keskmist kiirust ja sadaseitse asja veel.

Täpsustame kiiruseid

Kumb on siis raskem, kas joosta 6 km tunnikiirusega on raske? Kindlasti mitte. Aga jooksmine keskmise tunnikiirusega 36 km? Seda suudavad ju vaid maailma tipp sprinterid, kellel sündimisest saadik hea jooksja anne kaasa antud on. Ja muideks, ka nemad suudavad sellist koormust vaid kuni 10 sekundit taluda.
Nüüd räägime aga äärmuslikest kiirustest jalgratta sadulas. Pedaalida jalgratta sadulas, keskmise tunnikiirusega 20 km, ei ole ju teab mis suur pingutus. Samas, kui me räägime kiirusest 78 km tunnis. Kas see oleks muljetavaldav? Loomulikult, kuulub selline kiirus vaid tippude pärusmaale, ja seda vaid 800 meetrit enne finisheerumist.

Südamelöögi sagedus

Teine oluline tegur, mille võiksime siia kaasata, on südamelöögi sagedus ehk pulss. Me ju kõik teame, et igal inimesel on oma maksimaalne pulss, mille ta saavutada võib. Näiteks, kui sa oled mees, umbes 30 aastat vana ja kaalud 80 kg, on sinu maksimaalne südamelöögi sagedus umbes 190 lööki minutis. Kui see peaks minema üle selle, tabab inimest parimal juhul teadvusekaotus, kuna tema organism ei ole suuteline suuremat koormust taluma. Kui sinu südamelöögi sagedus on alla 105 löögi minutis, on see suisa puhkamine. Heaks ja tulemusi andvaks treeninguvahemikuks peetakse südamelöögi sagedust 133-152 (ülal nimetatud andmete puhul). Kõik see, mis ületab 152 lööki minutis, on pärssivate tagajärgedega sinu sportlikule vormile. Kui see vahemik juhtub olema aga näiteks 90 % ja enam sinu maksimaalsest südamelöögi sagedusest, on see tervisele suisa ohtlik.

Hämmastav koostöö

Nüüd paneme need kaks näitajat, milleks oleme valinud keskmise kiiruse ja südamelöögi sageduse, koostööd tegema. Kui me jookseme pulsiga 160 lööki minutis, kiirusega 15 km tunnis, teeme me üsna intensiivset tööd, kasutades ära ligi 80 % oma maksimaalsest. Kui me sõidame jalgrattaga, kiirusel 36 km tunnis, on meie pulsisagedus samuti umbes 80 % maksimaalsest.
Nüüd, kui me lisame kiirust, olgu see siis jooksmine või jalgrattaga sõitmine, suureneb ka meie südamelöögi sagedus. Kui me langetame kiirust, see hoopis alaneb. Hämmastav koostöö, kas pole? Kiirusest sõltub meie südamelöögi sagedus ja ka vastupidi. Ja muideks, mitte ainult jooksmise või jalgratta puhul. Antud reegel kehtib mõlema puhul.

Järeldus

Nüüd, kus oleme üsna piisavalt lahanud keskmist kiirust ja pulsisagedust, oleks õige aeg leida vastus küsimusele “Kumb on raskem?”
Mida arvate teie, kumb on raskem, kas jooksmine 27 km tunnis või jalgrattasõit kiirusel 16 km tunnis. Loomulikult, et jooksmine. Aga jooksmine 8 km tunnis või jalgrattasõit kiirusel 48 km tunnis. Ahha, te ei teagi, kui kiireks jalgratta sõiduks teie võimeline olete? Ma pakun, et 48 km tasasel maal te saavutada ei suuda. No vähemalt üle ühe minuti te seda ei suuda.  Seega, vastus on, et raskem on jalgrattasõit.
Kas me võiksime võrrelda jooksmise ja jalgrattasõidu intensiivsust ühel ja samal tunnikiirusel? Iseenesest mõistetavalt võiks seda ju teha, aga kas sellel ka mõtet oleks. Minu arust oleks see ju üsna jabur. Me võiksime võrrelda ju näiteks ka sõiduauto ja lennuki kiiruseid. Samuti energiakulu, mida nad selle saavutamiseks kasutavad.

Aga siiski

Võib olla need, kes julgevad jooksmist raskemaks alaks pidada, kui jalgratta sporti, just seda silmas pidanud ongi, et võrrelda neid kahte ühe ja sama keskmise kiirusega. Või võrdlevad nad läbitud kilomeetreid.
See, mis mind ajendas sellist postitust kirjutama, on just see, et viimasel ajal on väga sageli esinenud olukordi, kus keegi väidab, et miks sa jooksmas ei käi, et see ju füüsilisem tegevus. Muideks, nende vanaemad sõidavad ju ka rattaga, ja seda suisa iga päev! Järelikult ei saa see üks tõsiselt võetav spordiala olla.

Kettleri matemaatika

Üle eelmise aasta lõpus, kui trenni hooaeg lõppes, olin sunnitud omale koju, toa nurka mingi trenazhööri soetama, et sportlik vorm kevadeks päris käest ei kaoks. Algaski tuhnimisralli. Küll ma kolasin internetisaitidel, küll ma sirvisin ajakirja kaubamaju, küll ma käisin spordipoodides. Lõpuks leidsin ühe isendi, see oli Kettleri trenazhöör.
Olin oma leiu üle üsna rõõmus, kuna kaubamärk, mida trenazhöör kandis, on üsna tuntud kogu euroopas. Samuti oli maksumus üsna vastuvõetav. Nii ma selle masina siis ära ostsingi.
Ma ei räägi täna selle trenazööri ebakvaliteetsetest osadest, mis on tootja poolt valesti toodetud, kuna nad ei soovi omavahel koostööd teha. Ma ei räägi ka sellest, et enne, kui masin enamvähem kasutatavaks muutus, pidin selle põhjalikult lahti lammutama ning siis vigadeta taas kokku panema. Osad detailid pidin aga sootuks ümber ehitama, kuna originaalis need ei sobinud antud trenazöörile.
Täna tahan ma rääkida hoopis matemaatikast, mida kasutab Kettler. Täpsemalt peatun siis selle trenazhööri elektroonilisel tablool, mis annab sportlasele tagasisidet tehtud töö osas. Samuti pidavat saama sellega hinnata oma sportlikku taset.

Kalorikulu

Seda ilmselt teavad kõik, et trenazööridel olevad tablood näitavad kalorikulu, mis arvutatakse pöörlemisearvust lähtuvalt, kuid ei arvestata kõige olulisemat – koormusastet. Kuna mina pean väga informatiivset treeningpäevikut, siis olen avastanud, et minu Kettleri trenazhööri tabloo arvutab andmeid vahel 17% tegelikust vähem, vahel aga 67% rohkem, kui tegelik kalorikulu. Seega summaarumis on eksimise amplituud 84%. Kas seda pole mitte lubamatult palju inimesele, kes nende näitude põhjal omale päeva toidumenüüd paika paneb, soovides kehakaalu langetada? No olgu sellega kuidas on, see olekski ju nendelt liiga palju tahetud. Õnneks on olemas alternatiive, mis väheke täpsemalt arvutavad ning õiget informatsiooni jagavad.

Millises vormis?

Teine asi, millest kirjutada soovin, on Kettleri sportliku vormi hindamine, ehk test, mis viiakse läbi vahetult peale treeningut. Selleks peavad olema käed pulsianduril, et vajalik pulsisagedus mõõta. Testi valem on ise siis järgmine.
Peale treeningut fikseeritakse sportlase hetke pulsisagedus. Nüüd oodatakse täpselt 60 sekundit ning fikseeritakse taaskord hetke pulsisagedus. Seejärel arvutatakse protsent, mille võrra on peale 60 sekundilist ooteaega pulsisagedus langenud. Lõpuks tehakse teatavaks sportlik tase, mille vahemik võib kõikuda 6 rühma vahel (F1…F6).
Teades, milliiseid aiateibaid Kettler kalorikulu juures näitab, kas me võime usaldada sportliku taseme testi tulemust?
Et asjast objektiivsem ülevaade oleks, peaksin mõnest asjast veel rääkima. Kettleri pulsisageduse anduritelt jõuab tegelik pulsisagedus elektroonika protsessorini umbes 80 sekundit hiljem. See tähendab seda, et kui sa oma käed pulsiandurile asetad, näitab tabloo sinu täpset pulsisagedust umbes poolteist minutit hiljem. Reaalseid pulsisageduse muutusi registreerib ta aga “rekordiliselt kiiresti”. Vähim aeg, mida olen kohanud, on 20 sekundit. Pikim aga seevastu ligi 60 sekundit. Ma ei tea, kas need olid piisavad selgitused? Loodetavasti!
Seega, sportliku taseme test viiakse läbi 60 sekundi jooksul. Samuti fikseeritakse kokku ka sportlase hetke pulsisagedus täpselt sama aja jooksul. Selgitan väheke veel. Oletame, et treeningu lõppedes oli minu pulsisagedus näiteks 163 lööki/minutis. Nüüd lülitame sisse testi, mis kestab 60 sekundit. Selle aja jooksul ei ole aga Kettler veel minu pulsisageduse langust veel registreerida suutnud, ning näitab ka 60 sekundit hiljem numbrit 163, siis saamegi sportlikuks tasemeks  “F6″, ehk siis kõige halvema.
Kas me saame sedasi adekvaatsed tulemused, mida usaldada võime? Ei pea olema eriline tarkpea matemaatikas, et eelmisele küsimusele vastata sõnaga “ei”.