Toidupoe müüjal on lõunasööki raske valida

Jälgides meediat, leiab siit-sealt tohutul hulgal artikleid, mis räägivad tahtlikust riknenud toidu müügist, millest osad juhtumid räägivad salatite pesemisest. Mäletan üsna hiljaaegu ilmunud artiklit, mis jutustas juhtumist, kus ühes marketi toidupoes avastati hea valik pestud salatit. Samuti spekuleeriti, et enamus sarnastes ettevõtetes on lausa töötaja palgal, kes päeva lõppedes salatite “pesemisega” askeldab. Kohe peale seda võttis teatud marketi toidupoe juhataja meedias sõna, ning hakkas antud juhtumit ümber lükkama, väites, et sellise ametikoha pidamine võtaks liigselt resursse ning see ei oleks ettevõttele kasulik.
Viibides hiljuti ühel üritusel, kus kohtasin ka ühe toidupoe juhatajat. Kuna salati “pesemine” oli meedias üsna aktuaalne teema, üritasin natuke nalja teha ning küsisin temalt, kuidas siis salatipesu osakonna töötajatel läheb. Selle peale sain aga parajalt nahutada ning piisavalt põhjaliku loengu, miks nad sellist asja ei tee, nagu seda on “salatite pesemine”. Mina aga tema poolsete argumentidega ei nõustunud, sest matemaatika andis hoopis teised seisukohad. Olin veel terve õhtu selle tõttu nimetatud isiku poolt põlatud üritusel viibija. Kuidas on lood aga tegelikult?
Mõni päev tagasi juhtusin lõuna paiku olema ühe marketi toidupoes ning minu ees valis omale lõunasöögiks salatit üks sama marketi toidupoe töötaja. Seda reetsid vähemalt tema töörõivad. Ta osutas ühele salatile, kuid kulinaarialeti taga seisev töötaja raputas salaja pead ning pilgutas talle silma. Sama tegi ta päris mitme järgmise salatiga. Järjekorras umbes viiendale salatile osutades sai salatit valiv töötaja heakskiidu ning salatikarp tal ostukorvis oligi. Usun, et antud olukord lisakommentaare ei vaja.
Antud juhtum on seotud konkreetselt Selveri toidupoega. Sarnane lõunasöögi valimine leiab iga päev aset ka näiteks Rimi kulinaarialeti taga.

Jälle Säästumarket

Tahan kohe alguses ära öelda, et ma ei käi Säästumarketist sisseoste tegemas. Ei, ma ei põe komplekse, et seal käimist oma tuttavate ees häbeneksin. Ma lihtsalt ei käi seal ja kõik.
Täna käisin. Aga ok, see oli selle aasta esimene kord. Ja põhjus, miks ma sinna sattusin, oli see uuenenud erkroheline fassaad, mis mulle juba ammu silma oli hakanud. Minu üks tuttav eile just kommenteeris, et käis seal ning ei suutnud positiivsetest muutustest tekkinud erutust varjata. Just see oligi põhjus, miks ma täna sealt läbi põigata olin otsustanud. Ja kuna koju oli parasjagu sinki ja muid vidinaid vaja, siis ma sealt end lõpuks leidsingi.
Nüüd aga võin rääkida kõigest sellest, millest ma kõik need pikad aastad ilma olen jäänud. Ma ei ole varem näinud joobnud inimese kassade järjekorras. Ma ei ole kunagi kohanud seda, et ostukorvid asuvad sisenemis koridori kauges servas, kuhu ekstra jalutada tuleb, et poodi sisenedes see kaasa haarata. Ma ei ole kunagi näinud ostukorvidest nii kõrgeks laotud virnasid, et nende haaramiseks redelit kasutada tuleb. Ma ei paisuta olukorda üle, vaid kätt südamele pannes ütlen, et need virnad olid tegelikult ka umbes kolme meetri kõrgused. Ma jäin paraku ka ostukorvist ilma, sest läbi turvaväravate sisenedes avastasin, et ostukorvid asuvad teisel pool neid, ning et nendeni taas jõuda, tuleks läbida tohutu ringkäik mööda kaupluse perimeetrit. Selliseks ettevõtmiseks olin ma aga kahjuks liiga väsinud.
Ma ei ole kunagi kohanud kassapidajat, kes kõik kaubad kogemata topelt sisse lööb ning seejärel kliendil kümme minutit oodata laseb, et keegi juhataja tagant ruumist tuleks ja kõik selle “pudru ja kapsad”  kassaprogrammis korda teeks, et asjaga edasi minna.
Ma ei ole kunagi kohanud nii ebameeldivaid aroome, mis paiskusid minu seljataga seisva inimese poolt. Kahjuks ei oska ma täpsustada, kust see lõhn tulla võis.
Ma ei ole kunagi näinud maas vedelemas nii suures koguses mädanenud puuvilju.
Muideks, see on vist ainus ettevõte, kus klient kassapidajat ise teretama peab. Ohh ei, minu uhkus ei saanud riivata, ma olen lihtsalt teisiti harjunud. Ma poleks seda siin postituses mitte maininudki, kui ma sealt tere vastu oleksin saanud. Et kassapidajale väheke muhedam näoilme ette saada, pidin selleks väheke nalja viskama. See õnnestus!
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mina seal muutusi küll ei näinud. Nohh, võibolla see kriiskav seinavärv, mis mu silmi kissitama sundis.
Käesolevas loos ei tahtnud ma tegelikult nii negatiivsetes toonides antud juhtumit kirjeldada. Rääkisin vaid sellest, mida seal kogesin. Minu eesmärk ei olnud antud ettevõtet kuidagi moodi laimata või maha teha. Mainisin ära lihtsalt need asjaolud, mis mulle silma hakkasid, ahh jaa, ka asjaolud, mis ninna hakkasid!
Tegelikult on see tore koht, eriti juhul, kui toiduainete tootjate ja marketite liigne kasumiahnus närvidele käib. Sealt leiab nii mõndagi toredat ja tublisti soodsamalt, kui konkureerivatest marketitest.

Säästumarketi turvamees

Ühel õhtul otsustasin koju sõites mõnest poest läbi põigata, et kodus miskit näksida oleks. Kuna olin juba äärelinna jõudnud, ei viitsinud enam linna poole tagasi pöörata, et inimestele mõeldud kauplust külastada, vaid tegin peatuse Säästumarketi ees.
Poodi sisenedes kargas mulle koheselt näkku tugev mustuse hais. Siin-seal vedeles mädanenud tomateid ja porgandeid maas. Terve pood oli halvasti lõhnavaid inimesi täis. Eks neist enamus olid need, kes vähemal või suuremal määral elu hammasrataste vahele jäänud on. Kassas olid pikad järjekorrad. Mõtlesin hirmuga, et kohe pean ka ise sinna seisma minema.
Leiva-saia riiuli ette jõudes nägin korraga kahte meesterahvast suur seljakott seljas minust mööda tormamas. See, et nad otse õlle riiuli juurde tormasid, ei olnud mulle üldsegi üllatuseks. See, mis mind aga jahmatas, oli see, et nad ei asetanud õlled mitte ostukorvi, vaid oma suurde seljakotti. Kuna mulle tundus, et tegemist on avaliku vargusega, otsustasin oma käe nimetatud teo vahele suruda ja neid takistada. Ma hiilisin neist vaikselt mööda, et kassadele läheneda. Märgates turvameest, viipasin talle käega, et too assja kaema tuleks ja vastavad abinõud tarvitusele võtaks. Aga ohh seda imet, turvamees oli ametis hoopis oma tuttavatega lobisedes. Ma ei jätnud jonni, viipasin aga edasi. Kuna sellest kasu ei näinud olevat, pidin väheke ka häält tegema. Ma hüüdsin korduvalt “halloo”! Paraku tundus minu tegevus kui võitlemine tuuleveskitega. Ilmselt oli turvamehel miskit põnevat muljetada, et ta lobisemist pooleli jätta ei soostunud. Kuna vargad olid oma seljakoti õlledest juba üsna punni ajanud, pidin ma kiirustama. Mulle näis, et üks neist hiilis juba väjapääsu poole.  Ma püüdsin kõigest väest turvamehele lähemale hiilida, kuid see tundus olevat lootusetu, kuna rahvast oli poes parasjagu nii palju, et ümber kukkumiseks vaevalt et ruumi oleks.
Ma oleks võinud ju ka ise neid takistama minna, kuid tuberkuloosi ja muude katkude vältimiseks otsustasin, et ma ei astu selliste inimestega lähemasse kontakti. Ma polnud veel lootust kaotanud. Korraks mõtlesin, et panen oma kaubakorvi maha ning trügin läbi kassa järjekorra turvamehe juurde ning koputan talle õlale ning tuletan talle meelde, mille eest talle palka makstakse. Siis aga nägin, kuidas minust suur seljakott mööda vuhises. Ja kadunud nad olidki.
Ise veel mõtlesin, et homme hommikul rõõmustab kaupluse juhataja, kui hästi nende pood küll õlut müüb, kuna letid hommikuks nii lagedaks jäänud. Kõige selle peale haaras mind tohutu pettumus turvatöötaja vastu. Veel kassas makstes olin kindel, et lähen ja ütlen talle, millise teoga ta just hakkama oli saanud, õigem oleks öelda “ei saanud”. Aga kõik see tundus mulle äkitselt tühikargamisena ja nii ma sellest mõttest loobusingi. Maksin oma kauba eest ja sõitsin rahumeelselt kodu poole.

Antud juhtum on ümberjutustus minu tuttava loost.

Eesti Posti vastus

See juhtus tegelikult juba ammu, kuid minu arust väärib see kirjapanemist küll.
Ühel laupäevasel varahommikul, kui tööle kiirustasin, olin otsustanud ka postkontorist läbi astuda, kuna olin saanud eelmisel päeval tähitud kirja teatise oma postkasti.
Postkontorisse sisenedes nägin, kuidas pahurad ja trotsi täis pensionärid järjekorras seisid, et oma toetus või pension kätte saada. Läksin ka mina järjekorra numbri automaadi juurde ning vajutasin klahvile, mille taga seisis selgitus “Tähtkirjad”. Peale seda otsisin omale mugava seisukoha, kust tabloodele hea ja mugav pilku peale oleks visata. Minu avastuseks oli minu number järgmine, seega hiilisin vaikselt pensionäride summast läbi, et kohe leti ääres olla saaksin, kui minu number tablool vilkuma hakkab. See, et mul järjekorra numbriga sedasi vedas, oli küll puhas rõõm ja õnnistus, ma ju kiirustasin tööle. Kas arvate, et siin kohal see tore lugu lõpeb? Ohh ei, see alles algab.
Oli juba viisteist minutit möödas, kui otsustasin kuskile leti taha asja uurima minna, et miks täna vaid “väljamaksetega” tegeldakse ning “Tähtkirjad” sootuks unustatakse. Tegemist peaks olema ju pigem postimajaga, mitte sotsiaalosakonnaga.
Läbi pensionäride massi letini tungimisest ma loobusin, kuna ma ei pea küüslaugu haisu eriti nauditavaks. Eriti, kui see tuleb teise inimese sisikonnast. Otsustasin veel oodata, aga mitte kauem, kui kümme minutit.
Ma jäin tööle hiljaks, õnneks vaid 45 minutit. Mul ei jagunud lihtsalt kauemaks aega seal postimajas redutamiseks.
Aga ma ei jätnud seda asja niisama. Otsemaid avasin ma oma meilboksi ning kirjutasin kirja AS Eesti Post personalijuhile. Ei, see ei olnud üldsegi kurja sisuga, mul oli lihtsalt väga hea tuju sel päeval. See oli üks lühike ja positiivsetes toonides kirjake, mis andis teada, et Pärnus asuva postkontori järjekorranumbri masinal on rike või on kogemata teenindajad ära unustanud, et kõik kliendid ei tule siia pensionile järele, vaid soovivad sooritada selliseid tehinguid, milleks see maja mõeldud on.
Üsna varsti sain sellele ka vastuse. Vastus oli üsna lühike ning konkreetne. Kirjas seisis: “AS Eesti Post töötajad ei käitu nii, nagu oma kirjas väidate”!
Ma ei tea, kas ma peaksin siia mõne täpsustava kommentaari lisama, ilmselt mitte. Seda, et tegemist on ääretult lohakil oleva ettevõttega, kus pannakse toime tohutute summade eest vargusi ning kasutatakse riigiressursse isiklikuks otstarbeks, teadsin ma juba ammu, kuid sellist kommunistlikku ja diktaatorlikku vastust ei oleks ma isegi Säästumarketi juhatajalt oodanud.