Dokfilm “eestimoodi”

Kunagi ammu, ammu, 1. märtsil, 2010 esilinastus Urmas E. Liiv`i dokfilm “Staar-maakas”, mille eesmärgiks oli näidata, et ühe noore inimese elu koosneb vaid alkoholi liigtarbimisest, oksendamisest ning sellest, et ükskõik mis ta ka ette peaks võtma, nurjub see alkoholi liigtarbimise tõttu.

Kuidas olid lood aga tegelikult?

“Martin, kas sa oskad ikka teeselda, kuidas mälukasse joomine käib?”, küsis Urmas E. Liiv korduvalt, muretsedes dokfilmi õnnestumise üle.
“Eks ma annan endast parima”, oli Martin huvitava dokfilmi sisu üle elevil.
Et kogu see “mälukasse” jõudmine ikka tõetruu tunduks, pidi Martin seda korduvalt ja korduvalt harjutama ja läbi mängima.
“Mis sa arvad, Martin, kui me paneks kuskile nn. joomapeo lõppu ka oksendamise sisse? Sina peaksid lihtsalt kõveras seisma, ülejäänu oleks monteerimise küsimus”.
“Teeme ära!”, väljendas Martin taas oma elevust.

Palun keera üritus peesse!

Enne üritust, mille Martin pidi Pärnus läbi viima, õhutas Urmas E. Liiv teda korduvalt alkoholi tarbima. “Nii oled sa lihtsalt pingevabam ning üritus õnnestub kui iseenesest”, oli Urmas E. Liiv kindel. Martin aga keeldus sellest. Ta oli ju seda üritust nii kaua oodanud.
Tekkinud olukord pani aga filmiautori muretsema. “Mida ma siis televaatajatele näitan?”, oli Urmas E. Liiv nõutu.
Professionaalsel filmitegijal oli aga “õlekõrs” tagataskust kohe haarata. Ta nägi ohtrasti vaeva, et Martin peale ülimalt edukalt õnnestunud üritust maani “täis joota”. Et asi tõetruu tunduks, nõustus Martin ka sel korral peale meeletut pealekäimist teesklema. Seda enam, et selline näitlemine oli tal juba tänu arvukatele harjutamistele selgeks saanud. Pealegi, oli temagi ju huvitatud, et filmiautor dokfilmi sisuga rahule jääks.
“Hiljem oli juba lihtne, kõik see alkoholijoobes näideldu lõigati “õigesse” kohta ja film õnnestus nii nagu vaja”, rääkis Martin oma sõpradele.

Selgituseks

Antud kirjutis on improvisatsioon, mille idee sündis paljudest faktidest, mis on pärit tuttavatelt, sõpradelt ja paljudest meedia väljaannetest.

Ka ööklubidel on rasked ajad

Ühel reedesel päeval tegin Pärnus ühes toidupoes sisseoste, milleks oli üks “kauplus-ladu” tüüpi ettevõte. Riiulite vahel mingit kaupa otsides nägin kahte noormeest, kes oma kaubakäru maailma kõige odavamast ja maitse poolest kõige vastikumast viinast täis ladusid. Ma ise ei ole küll suuremat sorti viina spetsialist, kuid vähemalt kõik minu tuttavad väidavad, et hoolimata kolm korda soodsamast hinnast, peaks normaalse mõistuse juures olev kodanik sellest tootest suure kaarega mööda käima.
Ma ei tea miks nad minu tähelepanu köitsid, kuid mingil põhjusel hakkasin neid salamisi jälgima. Võib olla kõitis minu tähelepanu see, et nad tegutsesid kuidagi kiirustades, just kui sooviksid jääda 100% märkamatuks. Võib olla häiris mind see vaatepilt aga sel põhjusel, et keda küll selle kaubaga mürgitama minnakse. Pealegi, kogus võttis ju lausa tööstuslikud mõõtmed.
Mõne hetke pärast sättisin end samasse kassasse järjekorda, otse nende taha. Mul oli nüüdseks tekkinud vastupandamatu teadmiste janu, millega ning kellega tegu on. Kassatshekk võeti eraisiku nimele, vähemalt nii mulle näis. Maksnud oma kauba eest, jooksin kiiruga parklasse, et salapäraseid noormehi silmist mitte lasta. Nüüd jätkus minu jälitustegevus mööda maanteed, mis viis meid… ohhooo!!! Kas tõesti peavad need kuulujutud paika, et ööklubi Strand joodab oma klientidele maailma kõige odavamat ja mürgisemat viina sisse, villides need enne nädalavahetuse pidu nipsakamatesse viina pudelitesse ümber? Jah, nii see oli, meie teekond viis ööklubi Strand ukse ette. Nüüd kui asjad selgeks said, et kuulujutud on osutunud tegelikkuseks, otsustasin oma jälitustegevuse lõpetada.