Apteegis

Ühel heal päeval seisin Pärnu Kaubamajaka apteegis järjekorras ning ootasin oma aega. Enne mind tegi omi sisseoste üks väga eakas vanaproua. Ilmselt oli äsja pensipäev olnud, kuna vanaproua poolt välja valitud ravimid ei tahtnud leti peale ära mahtuda. Vanaproua “osturalli” sai minu jaoks aga üllatava lõpu.

Vanaproua: Palun mulle veel rohtu peapöörituse vastu, selline… punane pakend oli vist.
Apteeker: Nooo…. punases pakendis on meil Renni, aga see nüüd päris peapöörituse vastu küll ei ole.
Vanaproua: Ma siis võtan selle, palun.

Apteeker lasi kauba skännerist läbi ning tehing tehtud oligi.

Alkoholi müügikeeld või asi

Kes ütles, et öösiti alkoholi ei osta? Täna öösel, umbes kell 00:11, olin sunnitud minema oma kodukohale üsna lähedal asuvasse 24h avatud kauplusesse, et poolelioleva koogi jaoks hapukoort lisaks osta. Mind hämmastas südaööl aset leidnud poe parklasse ulatuv järjekord. Huvi pärast lugesin kokku – seitse inimest.
Esimene klient ostis kaks pudelit viina. Teine võttis kotitäie õlut. Kolmas veini, siidrit. Neljas viina ja sigarette. Viies küsis lapikut, kuid liigse nooruse tõttu ei müüdud (ilmselt oli palju rahvast). Kuues nõudis pudeli veini ja paar õlut. Seitsmes võttis viina pudeli. Kaheksas ostis kaks pakki hapukoort (see olin mina). Ausalt, mul oli väga piinlik seda idülli lõhkuda. Loodetavasti parandasid selle minu selja taha kogunenud kolm uut klienti! Ka see, umbes 15-aastane noormees, kes “lapikust” ilma jäeti, läks järjekorra lõppu, ilmselt uuele katsele. Loodetavasti sai ta siis lõpuks oma ostud sooritatud.

Aitähh teile, ettevõte OÜ ******* , asukohaga ********* ***, Pärnu. Tänu teile sain oma koogi valmis küpsetatud! Kust ma muidu keset ööd puudu oleva hapukoore välja oleksin võlunud?

Kuna hakkasin kartma, et käesolev artikkel võib politseile silma jääda ning tänu sellele suur pahandus valla pääseda, siis otsustasin, et kustutan ettevõtte nime ja aadressi ära ning lõpetan tasuta reklaamimise. Ah et, miks ma siis kuritegevust varjan? Ega ma varjagi seda, kardan pigem enda turvalisuse pärast. Te olete ju näinud Hollywoodi filmides, kuidas politseinikud suuri narkojõuke juhivad ning meeletuid summasid teenivad!

Panin toime kuriteo

Muud moodi ei oska seda paraku kirjeldada. Kogu lugu algas sellest, et vajasin üht tikutopsi, mille esimesena ettejuhtuvast müügikohast osta otsustasin. Ja nii ma keerasingi autonina Statoili parklasse.
Tikutopsi eest küsiti 1,90. Ma tegin veel märkuse, et see on ju peaaegu tulemasina hind, kuid selle peale müüja vaid naeratas kelmikalt.
Aga milles siis minu kuritegu väljendus? Eks ikka selles, et toetasin ettevõtet, kes küsib oma kauba eest arulagedalt kõrget hinda. Ja see, et olin nõus selle toote eest terve varanduse maksma, annabki “kuritegelikele” müüjatele indu juurde, õigustamaks antud toote hinda. Kui ostetakse, järelikult on toode seda hinda väärt, hõiskavad nad oma tootmisnõupidamisel.
Üks väikene arvutus ka. Kaubanduses töötavad inimesed teavad, et edasimüüjad lisavad ostuhinnale reeglina 20% otsa. Vahel ka rohkem. Kuna olen tikutopsi ostuhinnaga kursis, tean öelda, et Statoil on sellele juurde lisanud 954%. Kohutav, kas pole!?

Kes tahab näha saatanat?

See mingu Pärnus asuvasse Rimi Hypermarketisse ja otsigu korvimutt üles. Ja vaadake, et te talle liiga lähedale ei satuks. Võite kerepeale saada! Mille eest? Seda ma päris täpselt ei tea. Äkki selle eest, et ta kulinaarialetist teisele töökohale üle viidi, kuna ta ei osanud ilma sõimamata kliente teenindada.

Toidupoe müüjal on lõunasööki raske valida

Jälgides meediat, leiab siit-sealt tohutul hulgal artikleid, mis räägivad tahtlikust riknenud toidu müügist, millest osad juhtumid räägivad salatite pesemisest. Mäletan üsna hiljaaegu ilmunud artiklit, mis jutustas juhtumist, kus ühes marketi toidupoes avastati hea valik pestud salatit. Samuti spekuleeriti, et enamus sarnastes ettevõtetes on lausa töötaja palgal, kes päeva lõppedes salatite “pesemisega” askeldab. Kohe peale seda võttis teatud marketi toidupoe juhataja meedias sõna, ning hakkas antud juhtumit ümber lükkama, väites, et sellise ametikoha pidamine võtaks liigselt resursse ning see ei oleks ettevõttele kasulik.
Viibides hiljuti ühel üritusel, kus kohtasin ka ühe toidupoe juhatajat. Kuna salati “pesemine” oli meedias üsna aktuaalne teema, üritasin natuke nalja teha ning küsisin temalt, kuidas siis salatipesu osakonna töötajatel läheb. Selle peale sain aga parajalt nahutada ning piisavalt põhjaliku loengu, miks nad sellist asja ei tee, nagu seda on “salatite pesemine”. Mina aga tema poolsete argumentidega ei nõustunud, sest matemaatika andis hoopis teised seisukohad. Olin veel terve õhtu selle tõttu nimetatud isiku poolt põlatud üritusel viibija. Kuidas on lood aga tegelikult?
Mõni päev tagasi juhtusin lõuna paiku olema ühe marketi toidupoes ning minu ees valis omale lõunasöögiks salatit üks sama marketi toidupoe töötaja. Seda reetsid vähemalt tema töörõivad. Ta osutas ühele salatile, kuid kulinaarialeti taga seisev töötaja raputas salaja pead ning pilgutas talle silma. Sama tegi ta päris mitme järgmise salatiga. Järjekorras umbes viiendale salatile osutades sai salatit valiv töötaja heakskiidu ning salatikarp tal ostukorvis oligi. Usun, et antud olukord lisakommentaare ei vaja.
Antud juhtum on seotud konkreetselt Selveri toidupoega. Sarnane lõunasöögi valimine leiab iga päev aset ka näiteks Rimi kulinaarialeti taga.

Hamburger

Ühel ilusal suvisel hilisõhtul, kui üks Pärnus asuv ostukeskus otsustas kõik hinnad paariks tunniks 30% alla lasta, astusin minagi sealt oma perega läbi, et siis vajadusel miskit vajalikku soetada. Kuna rahvast oli palju (tagasihoidlikult öeldes), ei õnnestunud meil miskit osta ning otsustasime sealt mõne aja möödudes lahkuda. Küll aga äratas meie tähelepanu samas ostukeskuses asuv “FarmBurgeri” toitlustus ettevõte ning otsustasimegi siis mõned purksid teha.
Järjekorras ei pidanudki eriti kaua ootama. Kui möödunud oli umbes 35 minutit, hakkas kassa juba eemalt paistma. Olukorraga pidime aga leppima, kuna rahvast oli ju tõepoolest palju. Lõpuks jõudiski see õnnis aeg kätte, kui saime oma tellimuse esitada. Otsustasime võtta kõige tavalisemad hamburgerid, mis koosneb kotletist, juustust ja mõnest kurgiviilust. Loodetavasti valmib see kiiremini, kui mõni teine, vähe peenema nimetusega hamburger. Igaksjuhuks küsisime ka ooteaega, et siis seda millegi toredaga sisustada saaksime, näiteks kerge jalutuskäiguga. Aega meile aga ei öeldud. Kurjaks muutunud teenindaja hoopis käratas (see ei ole liialdus) üsna kõlaval häälel: “Ei näe siis, kui palju siin rahvast on vää!”
Kuna ooteaega me ei teadnud, jäime oma hamburgereid ootama otse leti äärde, kuna rahvarohkus ei lubanud meil soodsat asukohta loovutamast. Olime ju äsja korduvalt näinud, kuidas hamburgerid kööki tagasi toimetati, kuna rahva seast ei leitud lihtsalt õigeid kliente üles. Nii me siis seisime seal ja ootasime. Oli möödunud juba 25 minutit, kui meile need kaua oodatud hamburgerid ulatati. Söögi kätte saanud, liikusime kohemaid parklasse, kus rahulikult einestada saaksime. Muideks, selle pikaks veninud ooteaja juures oli ka üks positiivne külg. Olen alati öelnud, et mida pikem on restoranis ooteaeg, seda maitsvam tellitud söök tuleb. Nüüd oli see kaua oodatud ja õnnis söögiaeg käes. Hamburgerikoti suud avades leidsime sealt aga vaid krõbedaks küpsetatud saiad, millele oli jäänud kotlet, juust ja kurgiviil vahele panemata.
See seik ei viinud meid endast välja. Me isegi ei pahandanud kokatädi peale. See kõik ajas lihtsalt muhelema.
Sõime oma röstsaiad ära ning sõitsime koju.

Jälle Säästumarket

Tahan kohe alguses ära öelda, et ma ei käi Säästumarketist sisseoste tegemas. Ei, ma ei põe komplekse, et seal käimist oma tuttavate ees häbeneksin. Ma lihtsalt ei käi seal ja kõik.
Täna käisin. Aga ok, see oli selle aasta esimene kord. Ja põhjus, miks ma sinna sattusin, oli see uuenenud erkroheline fassaad, mis mulle juba ammu silma oli hakanud. Minu üks tuttav eile just kommenteeris, et käis seal ning ei suutnud positiivsetest muutustest tekkinud erutust varjata. Just see oligi põhjus, miks ma täna sealt läbi põigata olin otsustanud. Ja kuna koju oli parasjagu sinki ja muid vidinaid vaja, siis ma sealt end lõpuks leidsingi.
Nüüd aga võin rääkida kõigest sellest, millest ma kõik need pikad aastad ilma olen jäänud. Ma ei ole varem näinud joobnud inimese kassade järjekorras. Ma ei ole kunagi kohanud seda, et ostukorvid asuvad sisenemis koridori kauges servas, kuhu ekstra jalutada tuleb, et poodi sisenedes see kaasa haarata. Ma ei ole kunagi näinud ostukorvidest nii kõrgeks laotud virnasid, et nende haaramiseks redelit kasutada tuleb. Ma ei paisuta olukorda üle, vaid kätt südamele pannes ütlen, et need virnad olid tegelikult ka umbes kolme meetri kõrgused. Ma jäin paraku ka ostukorvist ilma, sest läbi turvaväravate sisenedes avastasin, et ostukorvid asuvad teisel pool neid, ning et nendeni taas jõuda, tuleks läbida tohutu ringkäik mööda kaupluse perimeetrit. Selliseks ettevõtmiseks olin ma aga kahjuks liiga väsinud.
Ma ei ole kunagi kohanud kassapidajat, kes kõik kaubad kogemata topelt sisse lööb ning seejärel kliendil kümme minutit oodata laseb, et keegi juhataja tagant ruumist tuleks ja kõik selle “pudru ja kapsad”  kassaprogrammis korda teeks, et asjaga edasi minna.
Ma ei ole kunagi kohanud nii ebameeldivaid aroome, mis paiskusid minu seljataga seisva inimese poolt. Kahjuks ei oska ma täpsustada, kust see lõhn tulla võis.
Ma ei ole kunagi näinud maas vedelemas nii suures koguses mädanenud puuvilju.
Muideks, see on vist ainus ettevõte, kus klient kassapidajat ise teretama peab. Ohh ei, minu uhkus ei saanud riivata, ma olen lihtsalt teisiti harjunud. Ma poleks seda siin postituses mitte maininudki, kui ma sealt tere vastu oleksin saanud. Et kassapidajale väheke muhedam näoilme ette saada, pidin selleks väheke nalja viskama. See õnnestus!
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mina seal muutusi küll ei näinud. Nohh, võibolla see kriiskav seinavärv, mis mu silmi kissitama sundis.
Käesolevas loos ei tahtnud ma tegelikult nii negatiivsetes toonides antud juhtumit kirjeldada. Rääkisin vaid sellest, mida seal kogesin. Minu eesmärk ei olnud antud ettevõtet kuidagi moodi laimata või maha teha. Mainisin ära lihtsalt need asjaolud, mis mulle silma hakkasid, ahh jaa, ka asjaolud, mis ninna hakkasid!
Tegelikult on see tore koht, eriti juhul, kui toiduainete tootjate ja marketite liigne kasumiahnus närvidele käib. Sealt leiab nii mõndagi toredat ja tublisti soodsamalt, kui konkureerivatest marketitest.