Apteegis

Ühel heal päeval seisin Pärnu Kaubamajaka apteegis järjekorras ning ootasin oma aega. Enne mind tegi omi sisseoste üks väga eakas vanaproua. Ilmselt oli äsja pensipäev olnud, kuna vanaproua poolt välja valitud ravimid ei tahtnud leti peale ära mahtuda. Vanaproua “osturalli” sai minu jaoks aga üllatava lõpu.

Vanaproua: Palun mulle veel rohtu peapöörituse vastu, selline… punane pakend oli vist.
Apteeker: Nooo…. punases pakendis on meil Renni, aga see nüüd päris peapöörituse vastu küll ei ole.
Vanaproua: Ma siis võtan selle, palun.

Apteeker lasi kauba skännerist läbi ning tehing tehtud oligi.

Vahel olen ma nähtamatu

Järgnev kirjutis ei ole muinasjutt, vaid täiesti reaalne nähtus, mida olen juba vähemalt viis aastat ülepäeviti kogenud, kuna just nii palju aastaid tagasi alustasin aktiivse jalgratta spordiga. Olen veendunud, et iga jalgrattur teab, millest räägin.
Tean ka seda, et kõige selle juures ei muutu ma nähtavaks ka siis, kui kasutan silmi pimestavaid erk-rohelisi või neoon-punaseid rõivaid. Ma ei viitsi isegi keskmist sõrme enam vibutada. Suisa vastupidi – viimase juhtumi auks tõstsin hoopis oma pöidla üles, kiites autojuhti “viisakalt” ja “turvalisust” tagava käitumise eest. Ilmselt käitusin instinktiivselt, justkui tänades, et ta mind ellu jättis. Ainuke asi, mis kripeldama jääb, on asjaolu, et mis kuradima pärast pean mina oma jalgratta remondi kinni maksma, kui selle lõhkumise on korraldanud keegi teine.
Näiteks, autojuht, kes sa sõitsid oma rohelise Nissan Primeraga, mis kandis numbrimärki 802 TFI, teisipäeval, 26. juulil 2011, kell 17:00 Pärnus, Saare tänavalt ning sooritasid peateele, Riia maanteele parempööret, võiksid nüüd sooritada pangaülekande kontole nr. 334894660005, summas 21,35 €. Makse saajaks märkida Jüri Grinko, selgituseks “ebaõnnestunud mõrvakatse tagajärgede likvideerimise eest”.

Turvalist ja sõbralikku liiklemist kõigile!

Vaatame, äkki loll maksabki ära!

Austatud If P&C Insurance AS (If Kindlustus) kliendid, palun vaadake oma poliisid üle ja ostke omale midagi ilusat!
Mina vaatasin ning tänaseks olen päris suure summa võrra rikkam. Olin mingil seletamatul põhjusel aastaid maksnud oma kodukindlustusega ka naabrimehe vara eest. Lisaks veel mingite olematute objektide eest, mida olemas ei ole (If`i sõnul “mõttelised” objektid”). Samuti oli sõiduauto kindlustuspoliisil vahetunud minu elukoht, mis kindlustusmakset oluliselt suurendas.
If`i poole pöördudes väideti, et nii peabki olema. Peate maksma naabrite eest, olematute objektide eest ja If`i poolt valitud elukoha eest liikluskindlustuspoliisil.
Alles peale seda, kui saatsin all toodud avalduse, palun lõpetada minu see ja too poliis, langetati hindu nii mis mühiseb. Kustutati olematud objektid ning pandi elama sinna, kus ma elan.
Kodukindlustuse makse alanes ligi 50% ning liikluskindlustus on nüüdsest 38% võrra soodsam. Võtke õppust!

Stiilinäide If`ile saadetud avaldusest:

Palun tühistada kindlustuspoliis nr. xxxxxx
Palve on edastatud seoses Teie ettevõtte poolsete ähmaste vastustega küsimusele, miks muutus kindlustusmakse tühja koha pealt üle 38% kallimaks. Teiste kindlustusseltsidega ja kindlustusmaakleritega ühendust võttes selgus, et tegu on tahtliku pettusega, mille tõttu olen Teie ettevõtte vastu usalduse kaotanud.

Veel paar tähtsat sõna

If Kindlustus on eksimuste tõttu minult vabandust palunud ning lubanud, et tulevikus selliseid prohmakaid enam ei juhtu.

Kas Sina toidad röövleid?

Jah, toidad küll, kui Sa ostad Talleggi broileri, mille kilo hind on kallim kui 29 krooni ja 90 senti.
Avastasin täna, et selle kilo hind on lähipäevil tõusnud 5 krooni võrra. Ja muideks, igas kaupluses.
Ah et, mida ma, rott, vingun siin? Ei vingugi niisama, vaid tahan teada anda, et olen Sinus väga pettunud, kui Sa sellise küsimuse just esitasid.
Te lollakad ei saa sellest lihtsalt aru, et kui Te 4 päeva seda broilerit ei ostaks, võtaks Tallegg midagi ette ja saaks aru, et sedasi käitudes võib kana kätte jääda ja karuslooma kasvandusse rebastele söödaks minna. Ja sel juhul mitte 34 krooni ja 90 sendiga, vaid 1 krooni ja 90 sendiga. Aga kahjuks on nii, et nad teavad, kui lollakad Te olete, ostes ära ka broileri, mille kilohind oleks näiteks 129 krooni ja 90 senti.
Lihtsalt hale on vaadata, millised tegevused on Eesti Vabariigis “moeasjaks” saanud.

Kauba väärtus

Vahel on väga raske, kui tead mõnest asjast liiga palju. Süda tilgub lausa verd.

Näiteks, kui ma kohupiimapaki oma ostukorvi asetan, tean ma, et maksan selle eest umbes 8 krooni. Keskmine toidupood on selle ostnud aga 2 krooniga.
Piimapaki eest pean välja käima 6 krooni, kuid kauplus on selle soetanud 1 krooni ja 80 sendi eest.
Ehituspoes põrandaliistu eest pean maksma 69 krooni, kuid tehasest ostetakse see ilma lisavahendajateta 8 krooni ja 60 sendiga.
Oma jalgrattale uut süsinikraami valides pean arvestama umbes 12 tuhande krooniga. Kauplus maksis selle eest aga vaid 3400 krooni.
Roogitud lõhe ostes maksan 149 krooni kg eest. Nemad ostavad selle aga 18 krooniga.

Kust antud info pärineb? Eks ikka ostuarvetelt ja majandusportaalidest. Lohutuseks aga järgnev vanasõna: “Niikaua, kui leidub keegi, kes on nõus selle eest raha maksma, on toode oma hinda väärt!”

Kui “pada” ja “katel” kohtuvad

Ei osanud muud pealkirja panna ning arvan, et see ongi sobivaim antud kirjutisele. Te ju ikka teate seda vanasõna, eks?
Nägin just äsja pealt ühte omamoodi koomilist intsidenti, mis leidis aset Pärnus, ühes Riia mnt äärses parklas. Nimelt sõitis parkimiskohtade vahelisel teel üks sõiduauto Ford Focus, andmata teed (paremakäe reegli alusel) ühele kaubikule. Kaubiku juht märkas seda koheselt ning vajutas suurest vihast gaasipedaali põhja, kuid Ford oli tema eest napilt juba läbi lipsanud. Viimase juht muidugi märkas seda ning vibutas talle käega. Ilmselt sai ta aru, et antud liiklusõnnetuse toimumine oleks sündinud just kaubiku juhi käitumisest. Samal ajal oleks aga kaubiku juht alla ajanud ühe jalakäija, kes juhtus just siis ülekäigu rajale jõudvat. Et kõkkupõrget vältida, pidi jalakäija suure kaarega tagasi hüppama. Õnneks see tal ka õnnestus.
Kokkuvõtet antud loole ei hakka ma kirjutama, kuna see tunduks tühja lobana.

Naljaga ei maksa liiale minna

Olles ühel päeval heas tujus, otsustasin teha ühes vabaaja foorumis väikese nalja. Kõik see lõppes sellega, et sain ühe päeva jooksul umbes 80 sõimukirja ja rohket sõimlevat ja sajatavat tagasisidet oma postitusele. Tagatipuks kustutati minu teema ja bänniti ära ka minu kasutaja, millest oli mul siiralt kahju, kuna olin ju seal foorumis nn. “oma jope”.

Nali (postitus) ise oli järgmine:

“Mida arvate sellest klounist?”
Link

Link viitas kasutajaprofiilile. See tähendab seda, et kui keegi sellele klikkis, avanes tema enda profiil.

Kahjuks ei lastud mul antud nalja ka lahti seletada, kuna postitus suleti ja lõpuks ka kustutati ning minu kasutaja bänniti. Üritasin foorumi adminnile selgitustööd teha oma uue kasutaja alt, kuid ka selle tulemuseks oli täielik ignoreerimine ja kompromisside vaegus. Mis parata, vahel juhtub!

Toidupoe müüjal on lõunasööki raske valida

Jälgides meediat, leiab siit-sealt tohutul hulgal artikleid, mis räägivad tahtlikust riknenud toidu müügist, millest osad juhtumid räägivad salatite pesemisest. Mäletan üsna hiljaaegu ilmunud artiklit, mis jutustas juhtumist, kus ühes marketi toidupoes avastati hea valik pestud salatit. Samuti spekuleeriti, et enamus sarnastes ettevõtetes on lausa töötaja palgal, kes päeva lõppedes salatite “pesemisega” askeldab. Kohe peale seda võttis teatud marketi toidupoe juhataja meedias sõna, ning hakkas antud juhtumit ümber lükkama, väites, et sellise ametikoha pidamine võtaks liigselt resursse ning see ei oleks ettevõttele kasulik.
Viibides hiljuti ühel üritusel, kus kohtasin ka ühe toidupoe juhatajat. Kuna salati “pesemine” oli meedias üsna aktuaalne teema, üritasin natuke nalja teha ning küsisin temalt, kuidas siis salatipesu osakonna töötajatel läheb. Selle peale sain aga parajalt nahutada ning piisavalt põhjaliku loengu, miks nad sellist asja ei tee, nagu seda on “salatite pesemine”. Mina aga tema poolsete argumentidega ei nõustunud, sest matemaatika andis hoopis teised seisukohad. Olin veel terve õhtu selle tõttu nimetatud isiku poolt põlatud üritusel viibija. Kuidas on lood aga tegelikult?
Mõni päev tagasi juhtusin lõuna paiku olema ühe marketi toidupoes ning minu ees valis omale lõunasöögiks salatit üks sama marketi toidupoe töötaja. Seda reetsid vähemalt tema töörõivad. Ta osutas ühele salatile, kuid kulinaarialeti taga seisev töötaja raputas salaja pead ning pilgutas talle silma. Sama tegi ta päris mitme järgmise salatiga. Järjekorras umbes viiendale salatile osutades sai salatit valiv töötaja heakskiidu ning salatikarp tal ostukorvis oligi. Usun, et antud olukord lisakommentaare ei vaja.
Antud juhtum on seotud konkreetselt Selveri toidupoega. Sarnane lõunasöögi valimine leiab iga päev aset ka näiteks Rimi kulinaarialeti taga.

Hea fotograaf fototöötlust ei vaja

See lugu juhtus juba üsna ammu, 16. märtsil 2005. Olin parasjagu ühes kaupluses, kui nägin kedagi fotograafi Pärnus, Papiniidu ja Energia tänava nurgal askeldamas. Kuna sellel tänavate ristumiskohal oli üks välismaise numbrimärgiga furgoonauto juba mitmendat päeva parkimas, taipasin kohe, et see tema huviorbiidiks oligi.
Minu tähelepanu köitis aga antud isiku aktiivne liikumine ühelt tänavaservalt teisele. Siis nägin teda kätega vehkimas ning mööda kõnniteed liikuvatele jalakäijatele miskit hõikamas. Kuna fotograafi tegevus tundus üsna kummaline, olin otsustanud avanenud vaatepilti huviga jälgima asuda. Niipea, kui mõni jalakäija kõnniteel temast möödus, oli jälle fotograaf kätega vehkimas ning miskit hõikamas. Ja nii see tema tegevus jätkus. Nii kui keegi kõnniteel kõndis, olid fotograafi käed taas taeva poole üles sirutatud asendis ning suu vahutas peas.
Korraga nägin, kuidas kaks vanamemme temale lähenesid ning fotograaf neile siis järeleandmatu usinusega vehkis ning miskit hõikas. Vanamemmed tundusid aga oma rada pidi edasi liikuvat ning ei teinud teda kuulmagi. Selle peale tormas fotograaf neile järele ning asus läbirääkimisi pidama. Tundus, et ta oli hea läbirääkija, kuna vaid minuti möödudes olid vanamemmed oma teekonnas plaanimuudatused sisse viinud ning läksid fotograafi nõudmisel temaga kaasa. Fotograaf palus neil seista ülekäigurajale ning imiteerida tee ületamist. Siis asus ta neid meeleheitlikult pildistama, kaader kaadri järel ja nii umbes kümmekond minutit järjepanu. Lõpuks sai ilmselt vanamemmedel modelliks olemisest isu täis, naasesid kõnniteele tagasi ning läksid oma teed.
Nüüd oli pilt selge – fotograaf tuli pildistama olukorda, kus üks furgoonauto liiklust takistas ning tekitas teed ületavate jalakäijatele liiklusohtlikke olukordi. Mida aga ei olnud, olid just nimelt need jalakäijad, kes teed ületada sooviksid. Nii ta siis seal kõiki omale modelliks kauples. Endamisi veel muhelesin, et mina valiksin pigem ”copy-paste” funktsiooni, kui et hakkaksin inimesi näitlejateks kauplema.
Järgmisel hommikul nägin Pärnu Postimees ajalehe veergudel fotot, mille all seisis kirjas: “Ettevaatamatud jalakäijad oleksid Espaki juures eile auto alla võinud jääda, sest Poola veok (vasakul) oli “kustunud” enne jalakäijate ülekäigurada ning varjas vaatevälja.”
Kuna olen antud olukorra tunnistajaks, julgen väita, et foto all olev lause oli puhas vale ja valskus. Panen käe südamele ning julgen väita, et nii kaua, kui fotograaf seal toimetas (umbes 1 tund), ei näinud vähemalt minu silmad ühtki teeületamist soovinud jalakäijat. Ka antud vanamemmed ei ületanud teed, vaid naasesid ülekäigurajalt kõnniteele tagasi. Samuti julgen väita ka seda, et juba mitmendat päeva end ülekäiguraja ette parkinud furgoonauto oli pigem ohutu liikluse tagajaks. See tekitas olukorra, kus absoluutselt kõik autod, mis antud asukohas liiklesid, võtsid hoo maha ning enamus neist jäi lausa seisma, kuna seal parkinud auto jättis mulje, just kui annaks ta jalakäijatele võimaluse teed ületada.
Leidlikuks fotograafiks osutus Pärnu Postimehe hingekirjas olev Ants Liigus. Kurikuulsat fotot ennast näeb siit. Postimehe artikkel koos fotoga on leitav aga sellele lingile klikkides.
Muideks, hoolimata antud artikli pealkirjast, ilmub peatselt uus arutlev artikkel ”Kuidas fototöötlusega haledalt ämbrisse astuda”. Ja muideks, juttu tuleb ikka sellest samast kurikuulsast fotost!

Politseiga ei tasu jännata!

Ma ei olnud üllatunud, kui nägin täna, 03.09.2009, kell 22:15, Pärnus, Laial tänaval sõites Škoda politseiautot umbes 70km/h kõrvalteelt minu poole peateele kihutamas. Neil on ju sageli kiire. Mind ei hämmastanud ka see, et peateele pöörates nad suunatule märguandeid ei näidanud. Olen sellega juba ammu harjunud, et politseinikud seda ei kasuta. Ka see, et sireen ja vilkurid ei töötanud, ei häirinud mind. See võis neil ju lihtsalt inimlikkusest ära ununeda. Ka see, et nad vastu minu autot peaaegu põrkusid ei löönud mind pahviks. Pealegi, olin ju ise süüdi, et just sellel tänaval ja just sellel kella ajal seal sõitma juhtusin. Ka selle olukorraga leppisin, kui nad minu ette kihutatuna äkiliselt pidurdasid ning mind 20km/h sõitma sundisid. Mul ei olnud ju kuskile kiiret. Siis aga mõtlesin, et päris 20`ga ka sõita ei taha. Aga ennnäe imet, möödasõit osutus paraku võimatuks, kuna politseiauto ei pannud kahte sõiduvööndit eraldavat katkendjoont tähele ning sõitis täpselt kahe vööndi vahel otse eraldusjoone peal. Lõpuks manööverdasid nad järgmisel ristmikul Akadeemia tänava poole. Suunda ei näidatud ka sellel korral. Nüüd sain oma teekonda rahulikult jätkata. Ja mis peamine, mingil põhjusel tundus, et olin sattunud justkui turvatsooni, kui politseiautot mu läheduses enam polnud.

Hoolimata kõigest nendest tavapärastest nähtustest haarasin telefonitoru ning otsustasin teha kell 22:19 ühe telefonikõne Läänepolitsei numbrile 110. Rääkisin rahulikult kõik ära, mida äsja näinud olin. Kõik järgnev, mida telefonitoru vahendusel vastuseks sain, liigutas mind nii sügavalt, et mõtlen sellele tõenäoliselt ka täna õhtul magama heites. Minu käest küsiti: “Ega teid äsja politsei poolt kinni peetud pole, et oma viha meie asutuse peale välja valate?”