Jagatud mure ja -rõõm

Ilmselt on meist enamus kuulnud vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ning nõustuvad sellega pea kõik, et nii see ka on. Mina sellega aga paraku ei nõustu. Järgnevalt tooksin ühe näite.

Kui ükskõik, kellelt küsida, mis talle kõige rohkem muret valmistab, saame üsna tõenäoliselt vastuseks: “Rahapuudus, kehv tervis, kellegi või millegi pärast muretsemine ja muud sarnast. No igal juhul peab see negatiivne ja ebameeldiv asi olema, et seda vähegi muret tekitavaks nimetada saaks.
Ja kui me peaksime kellegilt küsima, mis teeks ta rõõmsamaks kui kunagi varem, saame tõenäoliselt vastuseks “Suur summa raha!”

Nüüd vaatame, mis saab, kui neid mursid ja rõõme jagama hakata. Jagame ära esmalt oma mured. Seega räägime näiteks oma raskest saatusest, kus me kaotasime töö või põeme näiteks mõnda rasket haigust. Ja räägime sellest oma naabritele, kõikidele sõpradele, muidu tuttavatele, töökaaslastele ja kõigile, keda vähegi teame ja tunneme. Mis juhtub? Me jagame oma mure ära ning paneme kõik oma tuttavad muretsema. Neist teatud osa räägib selle mure kindlasti kellegile edasi, kellest keegi jälle omakorda selle kellegile edasi räägib. Me tekitasime muretsemise epideemia. Me paneme kõik muretsema, haletsema ja kaasa tundma. No vähemalt mingi osa neist. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kui varem tuli Sulle endale vaid haruarva see ülal toodud näite põhjal olev mure meelde, siis nüüd räägib sellest kogu Sinu tutvusringkond. Seega, jagatud mure on topelt mure. Ja mitte ainult. Sageli saab sellest mure “kuubis”!

Jagame ka rõõme. Me kõik nõustume väitega, et suurelt osalt valmistab inimesele kõige enam rõõmu vaid raha, või siis esemed ja muud väärtused, mida selle eest hankida saab (kui Sina nii ei arva, siis oled Sa 0,000000001 % seas, kes on vähe imelikud). Seega, hakates oma rõõmu jagama, peaksime ära andma oma raha. Mis saab edasi? Meie rõõm kaob just kui kulutuli. Sest me ju kõik teame, et raha kaob kiiresti käest ka seda jagamata, nii, et Sa isegi ei märka seda. Seega, jagatud rõõm tekitab meis nii sisemise, kui ka välimise kaose.

Lõpetuseks võiks öelda, et vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ei pea paika ning tegelikult toimib hoopis vastupidiselt.
Õige ja tõepärane vanasõna kõlaks järgmiselt:
“Jagatud mure on mure kuubis ja jagatud rõõm toob vaesuse majja”.

Miks ma peaksin uskuma

Mõnes seltskonnas, kus on juttu tulnud kristlusest ja piiblist, lõpevad arutlused sageli tuliste vaidlustega, kuna inimesed jagunevad laias laastus kaheks – ühed usuvad, teised aga mitte.
Üks hiljutine lugu leidis aset ühes väikeses seltskonnas, kus räägiti kristlusest ja sellesse uskumisest. Selles seltskonnas viibis ka üks inimene, kes tuliselt ja kiivalt selgitas oma ateistlikke seisukohti, põhjendades seda kõike sellega, et ristiusk saabus meie kanti verevalamisega ja sunniviisiliselt. Jah, peab ütlema, et tal oli tuline õigus.
Ristiusk hakkas levima euroopas esimesel sajandil peale kristust. Ametlikult tunnistati see legaalseks aastal 313, kui seda kogu euroopas väga aktiivselt levitama hakati. Ajalugu täpsemalt uurides selgub, et ei ole ühtki euroopa riiki, kus ristiusu saabumine poleks massiliselt inimelusid nõudnud. Hetkel ei ole verevalamise osas tõendust leitud vaid iirimaal.
Ja kõige selle peale küsivad inimesed “Miks ma peaksin uskuma”. On ju ilmselge, et kultuur, mis saabus rohkelt inimelusid nõudes, ei saa olla kellegile meelepärane. Kas me peaksime oma südamesse vastu võtma usu Jumalasse, mida meile eluhinnaga peale suruti? Loomulikult mitte! Nüüd aga tahaksin antud olukorda väheke analüüsida ning selgitada tegelikke tagamaid antud väidete osas.

Vastuolulised faktid

Kristluse seisukohad pärinevad Piiblist, kus on kirjutatud “sa ei tohi tappa”. Ajaloo kronoloogiast loeme aga, et kristlased on vallutanud kogu euroopa ja seda vaid sunniviisiliselt peale surudes, tappes massiliselt inimesi.
Kuidas aga tegelikult lood on?
Et antud olukorra konfliktsust selgitada, toon ühe näite. Kui keegi sinu tuttav naisterahvas on hüljanud oma lapse, jättes ta näiteks liigse alkoholilembuse tõttu saatuse hooleks, lasknud endalt vanemaõigused võtta ning elab borduelu edasi. Ja kui ta nüüd väidab, et tema ongi armastav ja hellust pakkuv ema, siis sa seda ju ei usu. Ilmselge on asjaolu, et sedasi väitev naisterahvas ei ole emaks mitte kuidagi moodi sobiv, hoolitama, et ta seda kiivalt väidab. Antud väide oli küll üsna äärmusesse kalduv, kuid iseloomustamaks antud olukorda ristiusu maaletoomisega on ta üsna sarnane. No olgu, toon ühe näite veel. Kui sinu juurde astub keegi võõras meesterahvas ning ähvardab su tappa juhul, kui sa teda oma Jumalaks ei tunnista ning tema tahtmise järgi elama ei hakka, oled sa ju üsna suures kimbatuses. Kui sa avastad, et ei suuda talle vastupanu osutada, võtad ju tema nõudmised vastu, tunnistades ta oma Jumalaks ning lubad talle, et hakkad tema tõekspidamisi järgima. No vähemalt sel hetkel, kui ta sinu silmapiiril viibib. Hetk hiljem, kui oled temast vabanenud, helistad ju kiiremas korras politseisse ning palud maailma kõige jõhkrama kurjategija eest kaitset.

Kes ja miks valetab

Lõpetuseks tahaksin leida süüdlase, kes antud olukorra tekitanud on. Ei peagi silmas seda, et nii nimetatud ristiusk meile sel viisil saabus. Pigem on ju probleem selles, et nimetame neid ristiusulisteks, kes massiliselt inimesi kogu euroopas mõrvasid.  Seega, mõrvakamp, kes esimesel sajandil mööda euroopat ratsutas, ei olnudki tegelikult ristiusulised, vaid pesuehtsad mõrvarid, kes end ise ristiusuliseks nimetasid. Antud olukorda analüüsides järeldan, et ajaloo kronoloogia koostajad on omaks võtnud valetamise ja pettuse. Seega, kui me endiselt väidame, et ma ei võta kristlust omaks just selle tõttu, et selle taga on vägivald ja peale sunnitud tegevus, nõustute te valega ning lasete end petta. See ei saa ju olla ristiusk, kuna vägivald ja tapmine on piibli sõnul vaid saatanast, mis on kristluse vastandiks.

Minu teooria Darwinist

Usun, et maailmas on vähe inimesi, kes ei oleks ühe kõrvagagi kuulnud Darwini teooriast, mis räägib evolutsioonist. No olgu, jätame välja mõned arengu järgus olevad piirkonnad, nagu Aafrika, Aasia ja Ladina Aameerika. Seal elav keskmine kodanik  ei tea ju isegi, kes on tema kodumaa peaminister.
Ma ei kavatsegi Darwini evolutsiooni teooriat lahti seletama hakata, kuna sellest saaks lõpuks vaid üks targutamiste jada, mida poleks isegi huvitav lugeda. Mina tahaksin hoopis rääkida oma teooria ja ei millestki muust, kui Charles Darwini kahepalgelisusest.

Kahepalgeline Darwin

On teada, et Darwin oli oma elu esimesel poolel paadunud kristlane, kes ei tahtnud kuuldagi evolutsioonist, ahvide arengust. Oma elu teisel poolel pöördus ta aga kristluse vihkajaks ning hakkas pooldama pigem evolutsiooni teooriat, mille rajajaks teda ka peetakse.
Oma elu esimesel poolel austas Darwin piibli teooriat, et inimene ja kõik muud elusorganismid on Jumala kätetöö. Ta selgitas kõigile, et inimene on mullast võetud ja sinna ta ka peale maiset elu läheb. Ta vaidles kõigile kiivalt vastu, kes vastupidist väita üritasid.
Peale pöördehetke keeldus Darwin aga piiblis olevaid jutustusi tõeks tunnistamast ning andis hoopis teada, et inimene ja kõik elusorganismid on tekkinud aegamööda evolutsiooni käigus. Kui temalt siis küsiti, et millest tegelikult inimene alguse sai, seletas ta, et see võis olla algselt näiteks mõni taimne seeme, mis evolutsiooni käigus muutus mitmerakseks elusolendiks. See olend omakorda näiteks putukaks, siis mõneks suuremaks loomaks. Ja nii kuni ahvi sarnase elukani välja.

Piibel ja evolutsioon

Piiblis kirjeldatud inimese loomist ja evolutsiooni teooriat on läbi aegade vastanditeks peetud. Kui me nüüd läheme piibli teooria juurde tagasi, näeme, et piibel väidab, just kui oleks inimene Jumala loodud, mille ta mullast ja savist voolis. Kas piibel räägib täpsemalt inimese valmistamise viisist? Paraku mitte! Kas me oleme endalt küsinud, kes või mis on Jumal? Ja kui olemegi, siis vastust me ei ole veel saanud.
Muideks, seda sama väidab ju ka Darwini evolutsiooni teooria, et inimene on alguse saanud millestki pisikesest, alustades näiteks mõnest ainuraksest loomast. Nüüd aga tekib suur küsimärk, miks nii äravahetamiseni sarnased teooriad omavahel konflikti satuvad?

Otsime vastandlikkust

Piiblis räägitakse loomisest. Darwini evolutsioon räägib kulgemisest. Kui Tallinna kesklinnas kerkib uus pilvelõhkuja, väidavad ju kõik, et see on kellegi arhitekti looming, sest arhitekt on selle loonud. Ja pilvelõhkuja aina kerkib ka kerkib, kuni valmis saab. Kas ehitusfirma saaks sellist pilvelõhkujat ehitada ilma arhitekti poolt koostatud mahuka materjalita, kus sisalduvad kõik detailid antud hoone ehitamiseks? Kindlasti mitte! See kõik ongi ju loomingu kulgemine.
Ka kirjanik, kes mõnda romaani kirjutab, on oma teose looja. Tema raamatu valmimine kulgeb alates selle idee sünnist, kuni valmimiseni välja. Kas romaani valmimine võib aset leida ilma kirjanikuta, kelle me just loojaks nimetasime? Kindlasti mitte! See kõik on ju kulgemine, ehk evolutsioon.

Järeldus

Nii piiblis, kui ka Darvini evolutsiooni teoorias on inimese tekkimine üsna identne. Erinevus on vaid selles, et piibel ei ole rääkinud detailidest. Samuti ei räägita piiblis ajast, mille vältel inimene valmis. Jah, me võime küll väita, et piiblis mainitakse “esimesel päeval”, “teisel päeval” jne, kuid juba kolmandal leheküljel avastame, et päeva mõiste oli piibli Esimeses Moosese raamatus midagi muud, kui me seda tänasel päeval mõistame. Pealegi mainib piibel oma viimasel leheküljel, et “Te ei tea mitte midagi!” Sellega peaks vist kõik öeldud olema.
Muideks, ka evolutsiooni teoorias ei räägita ajast. Kas me võime siis rääkida teatud ajahetkest, mis võis aset leida saja ja tuhande miljoni aasta vältel? Loomulikult mitte. Ja pealegi, need on ju vaid oletused.

Kokkuvõtteks

Hoolimata sellest, et Charles Darwinit on peetud üsna targaks inimeseks, ei suutnud ta mõista, et tema sõnul kaks nii vastandlikku teooriat on tegelikult üks ja see sama.

Põgenemine tegelikkusest

Külastades pea igapäevaselt trevisele, toitumisele ja treeningutele suunitletud portaale ja foorumeid, olen hästi kursis kõige enam püstitatud küsimusega. See on: ”Kuidas vabaneda liigsetest kilodest?”
Huvitav asjaolu on veel see, et pea iga küsimuse esitaja väidab, et ta toitub tervislikult, vältides liigseid kaloreid ning lisaks käib ta veel üle päeva jooksmas ning on piisavalt liikuva eluviisiga.
Nad ju teavad väga hästi, et neile vastataks vaid üht moodi: “Söö vähem, liigu rohkem”!
Nad üritavad sellist vastust elimineerida, nad ju kardavad seda.
Tegelikult teavad nad väga hästi, et asi on just liigses söömises ja väheses liikumises.
Kuid ometigi, miks nad siis küsivad. Pealegi, selliseid küsimusi on ju esitatud sadu tuhandeid kordi. Ja see pole veel kõik, iga küsimus on saanud umbes 24 vastust. Seega kokku siis 480 tuhat vastust.
Vastus sellele on aga lihtne - nad põgenevad tegelikkuse eest ning otsivad miskit, mida tegelikult olemas ei ole. Ja nad teavad seda isegi väga hästi.
Muideks, see on imetore, et on olemas sellised kohad, kus küsimusi esitada saab.

Nagu hane selga vesi

Usun, et iga eesti kodanik teab vanarahva ütlust “Nagu hane selga vesi”. No olgu, räägime siis kiirelt selle sisu lahti, et asjast oleks selge pilt. Vanasõna “Nagu hane selga vesi” tähendab seda, et kui sa valad hanele vett selga, ei juhtu sellest midagi ning kõik jätkub täpselt nii, nagu seda polekski juhtunud. Mina aga tahaksin antud vanasõna väheke analüüsida, kontrollimaks selle väite vettpidavust.
Usun, et võiksite ka ise kõik selle järele proovida, veendumaks selle vanasõna veepidavuses.
Võtke ämber vett, soovitavalt leige või külm (kuum vesi võib teie hane tappa). Valage see hanele selga ja vaadake mis juhtub.
Mina oletan, et kui see isend juhtub olema emahani, ehmub see vaene lind nii kohutavalt, et tõuseb lendu, hoolimata sellest, et koduhaned tegelikult lennata ei suuda. Peale seda ei naase ta kunagi oma karja juurde tagasi, kuna on selle asukoha suurest ehmatusest unustanud. Ta lendab nii kaua, kuni jaks raugeb ning siis maa poole vabalangusega potsatab. Seejärel, teate ju isegi, mis juhtub, rebased, hundid jne. Kohutav traagika.
Kui see lind juhtub olema aga isahani, on tegemist märksa tõsisema olukorraga. Vaevalt, et isahani ehmub ning minema lendab. Isahani saab pigem nii tigedaks, et otsustab teid kindla peale rünnata. Ja uskuge mind, ta ründab teid nii innukalt, et te ei soovi kunagi oma elus midagi sarnast uuesti proovida. Muideks, ta ei piirdu vaid teie ründamisega. Ohvriteks langevad kõik elusolendid, kes lähima nädala või paari jooksul talle silme alla satuvad.
Vot sedasi juhtub siis, kui hanele vett selga lajatada. Seega vanasõna, mis kunagi iidsest ajast pärit on, ei pea vett. Või kuidas?

Aitab jamast!

Just nimelt – aitab jamast! Veel tahaks lisada, et kaua võib?
Ei, see ei ole mõnitava sisuga jutt, mis kritiseeriks Võsapetsi tegemisi või seda nõmedat ja totakat inimest – Riisalu Aivarit. See on hoopis kritiseeriva alatooniga jutustus minust endast. Tegelikult, peale väikest mõttepausi selgus, et see pole mitte kritiseeriva alatooniga, vaid hoopis kritiseeriva peatooniga jutustus.
Niisiis, tahaksin kritiseerida ja arvustada suitsetamist ja muud sellega seonduvat, ja mitte ainult, tahaksin kritiseerida suitsetamist, millega tegelen mina. Selles viimases lauses on üks viga, aga parandan selle alles oma jutustuse lõpus. Ja seda põhjusel, et ei taha oma jutustust tagant otsast alustada, sest mõelge ise, mis saaks, kui kõik asjad siin maailmas algaksid sealt, kus nad tavaliselt lõppevad.
Ma ei valeta, et olen mõelnud suitsetamisest loobumisest iga kord, kui sigareti süütan. Arvake ära, mitmeid kordi see aset leidnud on? Võtsin kalkulaatori appi ja avastasin, et see number on üsna suur – 73000. Kuna ma ei ole sigariti süütamiste kohta päevikut pidanud, siis on see number üsna umbkaudne, kuid usun, et suurusjärk on umbes sama. Arvan, et eksimisvõimalus on ca +/- 2000. Olen ju üsna sageli teistele suitsunälga kannatavatele inimestele sigaretti pakkunud. Samas olen aga ka oma töökaaslaste töötasu najal suitsetanud, ja seda mitte vähe. Kui need aukartust äratavad numbrid materiaalsesse väärtusesse arvutada, selgub, et olen oma suitsetaja karjääri jooksul raha kulutanud umbes 62000 krooni.
Kas teate, et juba viimased seitse päeva olen piirdunud vaid kahe sigaretiga päevas ning juba homsest olen otsustanud läbi ajada suitsu vabalt.
Kõiksugu erinevad statistikaga tegelevad asutused ja ettevõtmised väidavad, et pea 98 % suitsetajatest soovivad sellest pahest vabaneda. Ka mina kuulun nende hulka. Vaid 2 % nendest 98% hulgast teevad selle peale korduvat katsetamist ka teoks. Kas mina ka nende hulka kuuluma hakkan, eks see selgub varsti.
Nüüd aga teeksin selle lubatud vigadeparanduse, millest ülalpool juttu oli. Nimetatud lauses sisaldus sõna “tegelen”, tegelikult tahaksin selle ära muuta sõnaks “tegelesin”, sest ma ju ei suitseta enam.

Tere kõigile!

Jah, just nimelt – tere kõigile! Kell on saanud õhtul täpselt 19:40, kui olin kribamas oma uue blogi esimest postitust. Kuupäeva ei ole mõtet vist mainida, kuna see peaks ilmuma postituse pealkirja juures. Vaatan siis pärast ise kah, mis on tänase päeva kuupäev!
Veel paar sõna blogimisest. Tegelikult tekkis mul see mõte, et võiks blogi pidama hakata, juba üsna ammu, noh nii umbes 5 minutit tagasi. Eks ma katsun siis, et see käesolev postitus viimaseks ei jääks. 

Tervitades ja põnevaid hetki soovides,
Jüri