Naljaga ei maksa liiale minna

Olles ühel päeval heas tujus, otsustasin teha ühes vabaaja foorumis väikese nalja. Kõik see lõppes sellega, et sain ühe päeva jooksul umbes 80 sõimukirja ja rohket sõimlevat ja sajatavat tagasisidet oma postitusele. Tagatipuks kustutati minu teema ja bänniti ära ka minu kasutaja, millest oli mul siiralt kahju, kuna olin ju seal foorumis nn. “oma jope”.

Nali (postitus) ise oli järgmine:

“Mida arvate sellest klounist?”
Link

Link viitas kasutajaprofiilile. See tähendab seda, et kui keegi sellele klikkis, avanes tema enda profiil.

Kahjuks ei lastud mul antud nalja ka lahti seletada, kuna postitus suleti ja lõpuks ka kustutati ning minu kasutaja bänniti. Üritasin foorumi adminnile selgitustööd teha oma uue kasutaja alt, kuid ka selle tulemuseks oli täielik ignoreerimine ja kompromisside vaegus. Mis parata, vahel juhtub!

Jagatud mure ja -rõõm

Ilmselt on meist enamus kuulnud vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ning nõustuvad sellega pea kõik, et nii see ka on. Mina sellega aga paraku ei nõustu. Järgnevalt tooksin ühe näite.

Kui ükskõik, kellelt küsida, mis talle kõige rohkem muret valmistab, saame üsna tõenäoliselt vastuseks: “Rahapuudus, kehv tervis, kellegi või millegi pärast muretsemine ja muud sarnast. No igal juhul peab see negatiivne ja ebameeldiv asi olema, et seda vähegi muret tekitavaks nimetada saaks.
Ja kui me peaksime kellegilt küsima, mis teeks ta rõõmsamaks kui kunagi varem, saame tõenäoliselt vastuseks “Suur summa raha!”

Nüüd vaatame, mis saab, kui neid mursid ja rõõme jagama hakata. Jagame ära esmalt oma mured. Seega räägime näiteks oma raskest saatusest, kus me kaotasime töö või põeme näiteks mõnda rasket haigust. Ja räägime sellest oma naabritele, kõikidele sõpradele, muidu tuttavatele, töökaaslastele ja kõigile, keda vähegi teame ja tunneme. Mis juhtub? Me jagame oma mure ära ning paneme kõik oma tuttavad muretsema. Neist teatud osa räägib selle mure kindlasti kellegile edasi, kellest keegi jälle omakorda selle kellegile edasi räägib. Me tekitasime muretsemise epideemia. Me paneme kõik muretsema, haletsema ja kaasa tundma. No vähemalt mingi osa neist. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kui varem tuli Sulle endale vaid haruarva see ülal toodud näite põhjal olev mure meelde, siis nüüd räägib sellest kogu Sinu tutvusringkond. Seega, jagatud mure on topelt mure. Ja mitte ainult. Sageli saab sellest mure “kuubis”!

Jagame ka rõõme. Me kõik nõustume väitega, et suurelt osalt valmistab inimesele kõige enam rõõmu vaid raha, või siis esemed ja muud väärtused, mida selle eest hankida saab (kui Sina nii ei arva, siis oled Sa 0,000000001 % seas, kes on vähe imelikud). Seega, hakates oma rõõmu jagama, peaksime ära andma oma raha. Mis saab edasi? Meie rõõm kaob just kui kulutuli. Sest me ju kõik teame, et raha kaob kiiresti käest ka seda jagamata, nii, et Sa isegi ei märka seda. Seega, jagatud rõõm tekitab meis nii sisemise, kui ka välimise kaose.

Lõpetuseks võiks öelda, et vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ei pea paika ning tegelikult toimib hoopis vastupidiselt.
Õige ja tõepärane vanasõna kõlaks järgmiselt:
“Jagatud mure on mure kuubis ja jagatud rõõm toob vaesuse majja”.

Politseiga ei tasu jännata!

Ma ei olnud üllatunud, kui nägin täna, 03.09.2009, kell 22:15, Pärnus, Laial tänaval sõites Škoda politseiautot umbes 70km/h kõrvalteelt minu poole peateele kihutamas. Neil on ju sageli kiire. Mind ei hämmastanud ka see, et peateele pöörates nad suunatule märguandeid ei näidanud. Olen sellega juba ammu harjunud, et politseinikud seda ei kasuta. Ka see, et sireen ja vilkurid ei töötanud, ei häirinud mind. See võis neil ju lihtsalt inimlikkusest ära ununeda. Ka see, et nad vastu minu autot peaaegu põrkusid ei löönud mind pahviks. Pealegi, olin ju ise süüdi, et just sellel tänaval ja just sellel kella ajal seal sõitma juhtusin. Ka selle olukorraga leppisin, kui nad minu ette kihutatuna äkiliselt pidurdasid ning mind 20km/h sõitma sundisid. Mul ei olnud ju kuskile kiiret. Siis aga mõtlesin, et päris 20`ga ka sõita ei taha. Aga ennnäe imet, möödasõit osutus paraku võimatuks, kuna politseiauto ei pannud kahte sõiduvööndit eraldavat katkendjoont tähele ning sõitis täpselt kahe vööndi vahel otse eraldusjoone peal. Lõpuks manööverdasid nad järgmisel ristmikul Akadeemia tänava poole. Suunda ei näidatud ka sellel korral. Nüüd sain oma teekonda rahulikult jätkata. Ja mis peamine, mingil põhjusel tundus, et olin sattunud justkui turvatsooni, kui politseiautot mu läheduses enam polnud.

Hoolimata kõigest nendest tavapärastest nähtustest haarasin telefonitoru ning otsustasin teha kell 22:19 ühe telefonikõne Läänepolitsei numbrile 110. Rääkisin rahulikult kõik ära, mida äsja näinud olin. Kõik järgnev, mida telefonitoru vahendusel vastuseks sain, liigutas mind nii sügavalt, et mõtlen sellele tõenäoliselt ka täna õhtul magama heites. Minu käest küsiti: “Ega teid äsja politsei poolt kinni peetud pole, et oma viha meie asutuse peale välja valate?”

Kõhulihaste abil saledaks?

Nägin tv`st TopShop saadet, kus reklaamiti kõhulihaste treenimiseks seadet nimega AB Rocket.

Lubadused ja väited

Lubatakse kaotada 5 cm vööümbermõõdult kõigest 14 päevaga. Ja see pole veel kõik. Kõike seda garanteeritakse vaid 5 minutit päevas treenides. Tundub uskumatuna?
Samuti väidetakse, et nimetatud trenazhööriga treenimine on effektiivsem kaalu alandamine kui klassikalised kõhulihaste harjutused.

Väikene analüüs

Me peame kaotama oma vöökohast 5 cm 14 päeva jooksul ja seda kõike vaid 5 minutit päevas treenides. Mis leiab aset meie organismis kõhulihaste harjutusi sooritades? Meie pulsisagedus tõuseb vastavalt soorituse intensiivsusele 120 kuni 160 lööki minutis, mis omakorda tähendab, et meie energiakulu jääb vahemikku 7 kuni 15 kcal minutis. Võttes aluseks keskmise kalorikulu, milleks saame 11 kilokalorit minutis. Korrutades selle nüüd ajaga, so. 5 minutit, saame summaks 55 kcal. Seega, viies läbi soovitusliku treeningu AB Rocket`iga, kaotame energiat umbes 55 kilokalorit. Seda muidugi juhul, kui me loobume treeningu vältel puhkepausidest.

Nüüd vaatleme, mida kasutab meie organism energia kompenseerimiseks. Kui me treenime nii, et meie pulsisagedus jääb vahemikku umbes 140 lööki minutis, kulutab meie organism 55 kcal taastamiseks 47% süsivesikuid, 4% proteiine ja kuni 50% rasva. Nüüd paneme energiaallikad grammidesse. Võtame appi süsivesikute, proteiinide ja rasvade energeetilised väärtused. Seega, välja näeks see järgmiselt:
Süsivesikuid 6,5 grammi; proteiine 0,6 grammi ja rasvasid 3,1 grammi. Korrutame nüüd need grammid 14 päevaga. Seega, kahe nädala jooksul kulutaksime süsivesikuid 91 grammi, proteiine 8,4 grammi ja rasvasid 43,4 grammi.

Nüüd keskendume rasvale, kuna see on just nimelt see aine, millest eeskätt vabaneda soovitakse.
Et inimesel tekiks üldse soov oma kehakaalu alandada, peab tema rasvaprotsent olema vähemalt 40% kogu keha massist. Vastasel juhul oleks kaalulangetamise soov põhjendamatu. Peetakse ju normaalseks, kui naise keha sisaldab umbes 30% rasvasid kogu kehamassist. Seega, kui võtame aluseks näiteks 90kg kaaluva naisterahva, kelle rasvaprotsendiks on 40, kannab ta endaga kaasas 36 kg puhast rasva. Et tema rasvaprotsent oleks “tervisliku” vahemikus, peaks ta alandama kaasaskantava rasva  vähemalt 27 kg`ni. Hävitatava rasva kogus oleks 9 kg. Kui me nüüd toetume absoluutsele keskmisele rasva jagunemisele naise kehal, selgub, et vöökoht kannaks antud andmete juures endaga kaasas umbes 14,4 kg rasva. Tervislikku vahemikku jõuaksime siis, kui oleme viinud selle 10,8 kg`ni. Seega kogus, mille peame kaotama oma vöökohalt, oleks 3,6 kg rasva. Umbes 90kg kaaluva naisterahva vöö ümbermõõt väheneks sellisel juhul umbes 8 cm (andmed pärinevad ühelt Fitnessi turustamisega tegeleva ettevõtte kodulehelt).

Tulemused ja järeldus

Kui me nüüd keskendume sellele kulutatud rasva kogusele, mille saavutaksime 14 päeva jooksul, treenides AB Rocket trenazhööril, oleks meie vöö ümbermöödu vähenemine lubatud 5 cm asemel hoopis 0,096 cm (umbes 0,1 mm). Ja muideks, seda vaid juhul, kui meie treening oleks intensiivsusega vähemalt 11 kcal/minutis, mida peetakse tegelikult üsna kõrgeks saavutuseks. Juhul, kui kellegile tundub, et need arvutused on mitte midagi ütlevad ja utoopilised, siis olen sellega täiesti nõus, sest praktikas on saavutused reeglina veel kehvemad. Usun, et see 0,1 mm vöö ümbermõõdu kahandamist on AB Rocketiga liiga optimistlik saavutus!

Saladuslikud mõlgid

Ilmselt ei ole olemas auto omanikku, kes ei oleks avastanud oma autol saladuslikke mõlke, kriimustusi ja muid pisemat sorti kahjustusi. Neid tekib ikka siin ja seal. Sagedasemad kohad on uksed ja poritiivad, kust vastavaid üllatusi avastatakse. Mõne suurema kahjustuse leidmisel on ilmselt nii mõnigi kirunud, et kui ma selle “raisa” kätte saaks, aga ma talle näitaks!
Ühel heal päeval, kui kuupäevaks oli 17. aprill 2009 ning kellaaeg oli umbes 11:20, olin ühe sellise suuremat sorti mõlkimise tunnistajaks ise. Seisin Pärnus, ühes Riia maante äärses parklas ning nägin, kuidas üks 7 sajase seeria tumedates värvides BMW, mis kandis numbrimärki 501ATV, omale parkimiskohta otsis. Lõpuks ta selle leidiski ning hakkas oma autot parkima ühe punase Volkswageni taha, mille numbrimärgiks oli 741ARS. Mulle näis, just kui oleks see eredates punastes toonides auto talle märkamatuks jäänud ning kihutas sellele paraja pauguga tagant otsa. See järel võttis BMW omanik vaevaks umbes kaheksa sentimeetrit tagurdada, et autode vahele minimaalne maa jätta ning astus autost välja. Peab ütlema, et tegemist ei olnud südametu automõlkijaga, sest ta läks hiilival sammul lähemalt piiluma, mis tema auto sellisel järsul kombel peatas. Paraku pidin aga selles südamlikkuses pettuma, kuna tema pilk oli suunatud vaid enda auto esiosale. Nähes, et see ei olnud autot sõidukõlbmatuks teinud, teeskles ta, justkui poleks midagi juhtunud ning siirdus parkla kõrval olevasse poodi.
Mõne hetke pärast oli BMW omanik taas oma autos rooli taga ning kihutas parklast minema. Mind hämmastas aga tema sõidu teekonna valik. Mingil põhjusel ei sobinud talle kõvakattega tee, vaid ta otsustas parklast väljumiseks kasutada haljasala, lömastades värskelt istutatud lilled ning jättes endast maha sügavad rööpad lillepeenrasse.
Minutid aga läksid ning olin ka mina sunnitud selle vaatemängu katkestama, kuna kiire tööpäev oli alles poole peal ning töö vajas tegemist. Hetkel tunnen aga väikest kripeldust, et punase auto omanikku antud intsidendist teavitada ei jõudnud. Ma leidsin küll paberitüki ning kirjutusvahendi, millele kirjutasin BMW numbrimärgi, kuid siis nägin korraga parklast lahkumas ka Volkswagenit koos selle BMW poolt tekitatud uue “kaunistusega”, mis veel pikalt järelevaatajaile päikese käes sillerdas.

Käisin koormustesti tegemas

See juhtus tegelikult küll üsna mitu aega tagasi, kuid see tõttu, et meenutan veel tänaseni seda omamoodi toredat juhtumit üsna eredalt, otsustasin selle ka siia kirja panna.

Umbes samal ajal olin teatud asjatoimetamistega perearsti juures, ning sai siis ka temale oma soov ja plaanid ära räägitud, et soovin oma sportlikke saavutusi optimeerida ning plaanin koormustesti läbida. Sain temalt soovitused ja heakskiidu just nende juures vastav test läbi viia. “Meil on suurepärane spordiarst, kelle nimi üsna tuntud ja mainekas on. Samuti võid oma spetsiifilised küsimused kõik temale edastada. Saad kindlasti head nõu!”, kiitis ta takka. Otsus oli tehtud – panin esimese vaba aja kirja ning jäin ootele. Muideks, otsust aitas langetada ka võrdlemisi hea hind, see oli suisa tasuta! Mulle veel öeldi, et test maksab umbes 600 krooni, kuid meie juures tehes tasub selle eest haigekassa.

Spordiarsti kabinetti sisenenud, sain arstide poolt üsna üllatava pilgu osaliseks. Nad ei suutnud ära imestada, et olin koormustesti tegemiseks jalgratturi püksid kaasa võtnud. Spordiarst ei suutnud oma üllatust varjata ning küsis, et kas ei oleks vähe lihtsam, kui oleksin tavalised spordipüksid kaasa võtnud, mis oleks jalas vähe vabamad ning ei pigistaks nii kõvasti. Ma siis seletasin talle lühidalt, et just selliste pükstega sadulal istutaksegi, et võimalikult mugav ja lahe oleks. Minult veel küsiti imestunult, et kas ma sõidan siis päriselt ka nii tõsiselt ratast, et sellised spetsiifilised püksid kaasas on. Mina tegin selle peale suured silmad, ning ei suutnud sellisele imestumisele kuidagi reageerida. Ütlesin kohmetult vaid “jah”. Oma pulsikella ei julgenud ma spordikotist väljagi võtta. Olin ju tühiste pükste pärast juba piisavalt valehäbi ja piinlikkust tundma pidanud.

Test kui selline kulges üsna rahulikult, tegelikult liigagi rahulikult, kuna väntamiskiirus ei tohtinud üle 72 pöörde minutis olla. Kes jalgratta spordiga tegeleb, teab millise piinlemisega kokku puutusin. No olgu, see kestis ju vaid 45 minutit, kannatasin kuidagi moodi ära.

Nüüd algas aga kõige oodatum hetk – testitulemused ja konsultatsioon. Öeldi kohe alguses ära, et midagi hullu ei ole. Mulle ulatati patakas pabereid ning küsiti, kas mul ka miskit küsida on. Ausalt öeldes, ma vahtisin spordiarstile jahmunult ja küsivalt otsa ning mõtlesin, et mis ma nüüd siis küsida võiks. Mulle näis, just kui miski oleks väga valesti. Samas ei suutnud ma aimata, mis see küll olla võiks. Alustuseks otsustasin siis midagi tagasihoidlikku ja lihtsamat küsida. Ma siis küsisin, et millised on minu kardiovaskulaarsed südamelöögi tsoonid. Nägin spordiarsti kohkunud näoilmet. Sain aru, et olin midagi väga kohatut küsinud. Nüüd ma taipasin, olin siin, kui suure südamerikkega pensionärist patsient, kelle järelejäänud elupäevi aimata üritati. Muideks, see innukalt kiidetud ja nimekas spordiarst ei suutnudki mu küsimusele vastata. Võtsin oma paberipataka, soovisin toredat päevajätku ning lahkusin.

Tere kõigile!

Jah, just nimelt – tere kõigile! Kell on saanud õhtul täpselt 19:40, kui olin kribamas oma uue blogi esimest postitust. Kuupäeva ei ole mõtet vist mainida, kuna see peaks ilmuma postituse pealkirja juures. Vaatan siis pärast ise kah, mis on tänase päeva kuupäev!
Veel paar sõna blogimisest. Tegelikult tekkis mul see mõte, et võiks blogi pidama hakata, juba üsna ammu, noh nii umbes 5 minutit tagasi. Eks ma katsun siis, et see käesolev postitus viimaseks ei jääks. 

Tervitades ja põnevaid hetki soovides,
Jüri