Vahel olen ma nähtamatu

Järgnev kirjutis ei ole muinasjutt, vaid täiesti reaalne nähtus, mida olen juba vähemalt viis aastat ülepäeviti kogenud, kuna just nii palju aastaid tagasi alustasin aktiivse jalgratta spordiga. Olen veendunud, et iga jalgrattur teab, millest räägin.
Tean ka seda, et kõige selle juures ei muutu ma nähtavaks ka siis, kui kasutan silmi pimestavaid erk-rohelisi või neoon-punaseid rõivaid. Ma ei viitsi isegi keskmist sõrme enam vibutada. Suisa vastupidi – viimase juhtumi auks tõstsin hoopis oma pöidla üles, kiites autojuhti “viisakalt” ja “turvalisust” tagava käitumise eest. Ilmselt käitusin instinktiivselt, justkui tänades, et ta mind ellu jättis. Ainuke asi, mis kripeldama jääb, on asjaolu, et mis kuradima pärast pean mina oma jalgratta remondi kinni maksma, kui selle lõhkumise on korraldanud keegi teine.
Näiteks, autojuht, kes sa sõitsid oma rohelise Nissan Primeraga, mis kandis numbrimärki 802 TFI, teisipäeval, 26. juulil 2011, kell 17:00 Pärnus, Saare tänavalt ning sooritasid peateele, Riia maanteele parempööret, võiksid nüüd sooritada pangaülekande kontole nr. 334894660005, summas 21,35 €. Makse saajaks märkida Jüri Grinko, selgituseks “ebaõnnestunud mõrvakatse tagajärgede likvideerimise eest”.

Turvalist ja sõbralikku liiklemist kõigile!

Vaatame, äkki loll maksabki ära!

Austatud If P&C Insurance AS (If Kindlustus) kliendid, palun vaadake oma poliisid üle ja ostke omale midagi ilusat!
Mina vaatasin ning tänaseks olen päris suure summa võrra rikkam. Olin mingil seletamatul põhjusel aastaid maksnud oma kodukindlustusega ka naabrimehe vara eest. Lisaks veel mingite olematute objektide eest, mida olemas ei ole (If`i sõnul “mõttelised” objektid”). Samuti oli sõiduauto kindlustuspoliisil vahetunud minu elukoht, mis kindlustusmakset oluliselt suurendas.
If`i poole pöördudes väideti, et nii peabki olema. Peate maksma naabrite eest, olematute objektide eest ja If`i poolt valitud elukoha eest liikluskindlustuspoliisil.
Alles peale seda, kui saatsin all toodud avalduse, palun lõpetada minu see ja too poliis, langetati hindu nii mis mühiseb. Kustutati olematud objektid ning pandi elama sinna, kus ma elan.
Kodukindlustuse makse alanes ligi 50% ning liikluskindlustus on nüüdsest 38% võrra soodsam. Võtke õppust!

Stiilinäide If`ile saadetud avaldusest:

Palun tühistada kindlustuspoliis nr. xxxxxx
Palve on edastatud seoses Teie ettevõtte poolsete ähmaste vastustega küsimusele, miks muutus kindlustusmakse tühja koha pealt üle 38% kallimaks. Teiste kindlustusseltsidega ja kindlustusmaakleritega ühendust võttes selgus, et tegu on tahtliku pettusega, mille tõttu olen Teie ettevõtte vastu usalduse kaotanud.

Veel paar tähtsat sõna

If Kindlustus on eksimuste tõttu minult vabandust palunud ning lubanud, et tulevikus selliseid prohmakaid enam ei juhtu.

Kui “pada” ja “katel” kohtuvad

Ei osanud muud pealkirja panna ning arvan, et see ongi sobivaim antud kirjutisele. Te ju ikka teate seda vanasõna, eks?
Nägin just äsja pealt ühte omamoodi koomilist intsidenti, mis leidis aset Pärnus, ühes Riia mnt äärses parklas. Nimelt sõitis parkimiskohtade vahelisel teel üks sõiduauto Ford Focus, andmata teed (paremakäe reegli alusel) ühele kaubikule. Kaubiku juht märkas seda koheselt ning vajutas suurest vihast gaasipedaali põhja, kuid Ford oli tema eest napilt juba läbi lipsanud. Viimase juht muidugi märkas seda ning vibutas talle käega. Ilmselt sai ta aru, et antud liiklusõnnetuse toimumine oleks sündinud just kaubiku juhi käitumisest. Samal ajal oleks aga kaubiku juht alla ajanud ühe jalakäija, kes juhtus just siis ülekäigu rajale jõudvat. Et kõkkupõrget vältida, pidi jalakäija suure kaarega tagasi hüppama. Õnneks see tal ka õnnestus.
Kokkuvõtet antud loole ei hakka ma kirjutama, kuna see tunduks tühja lobana.

Hea fotograaf fototöötlust ei vaja

See lugu juhtus juba üsna ammu, 16. märtsil 2005. Olin parasjagu ühes kaupluses, kui nägin kedagi fotograafi Pärnus, Papiniidu ja Energia tänava nurgal askeldamas. Kuna sellel tänavate ristumiskohal oli üks välismaise numbrimärgiga furgoonauto juba mitmendat päeva parkimas, taipasin kohe, et see tema huviorbiidiks oligi.
Minu tähelepanu köitis aga antud isiku aktiivne liikumine ühelt tänavaservalt teisele. Siis nägin teda kätega vehkimas ning mööda kõnniteed liikuvatele jalakäijatele miskit hõikamas. Kuna fotograafi tegevus tundus üsna kummaline, olin otsustanud avanenud vaatepilti huviga jälgima asuda. Niipea, kui mõni jalakäija kõnniteel temast möödus, oli jälle fotograaf kätega vehkimas ning miskit hõikamas. Ja nii see tema tegevus jätkus. Nii kui keegi kõnniteel kõndis, olid fotograafi käed taas taeva poole üles sirutatud asendis ning suu vahutas peas.
Korraga nägin, kuidas kaks vanamemme temale lähenesid ning fotograaf neile siis järeleandmatu usinusega vehkis ning miskit hõikas. Vanamemmed tundusid aga oma rada pidi edasi liikuvat ning ei teinud teda kuulmagi. Selle peale tormas fotograaf neile järele ning asus läbirääkimisi pidama. Tundus, et ta oli hea läbirääkija, kuna vaid minuti möödudes olid vanamemmed oma teekonnas plaanimuudatused sisse viinud ning läksid fotograafi nõudmisel temaga kaasa. Fotograaf palus neil seista ülekäigurajale ning imiteerida tee ületamist. Siis asus ta neid meeleheitlikult pildistama, kaader kaadri järel ja nii umbes kümmekond minutit järjepanu. Lõpuks sai ilmselt vanamemmedel modelliks olemisest isu täis, naasesid kõnniteele tagasi ning läksid oma teed.
Nüüd oli pilt selge – fotograaf tuli pildistama olukorda, kus üks furgoonauto liiklust takistas ning tekitas teed ületavate jalakäijatele liiklusohtlikke olukordi. Mida aga ei olnud, olid just nimelt need jalakäijad, kes teed ületada sooviksid. Nii ta siis seal kõiki omale modelliks kauples. Endamisi veel muhelesin, et mina valiksin pigem ”copy-paste” funktsiooni, kui et hakkaksin inimesi näitlejateks kauplema.
Järgmisel hommikul nägin Pärnu Postimees ajalehe veergudel fotot, mille all seisis kirjas: “Ettevaatamatud jalakäijad oleksid Espaki juures eile auto alla võinud jääda, sest Poola veok (vasakul) oli “kustunud” enne jalakäijate ülekäigurada ning varjas vaatevälja.”
Kuna olen antud olukorra tunnistajaks, julgen väita, et foto all olev lause oli puhas vale ja valskus. Panen käe südamele ning julgen väita, et nii kaua, kui fotograaf seal toimetas (umbes 1 tund), ei näinud vähemalt minu silmad ühtki teeületamist soovinud jalakäijat. Ka antud vanamemmed ei ületanud teed, vaid naasesid ülekäigurajalt kõnniteele tagasi. Samuti julgen väita ka seda, et juba mitmendat päeva end ülekäiguraja ette parkinud furgoonauto oli pigem ohutu liikluse tagajaks. See tekitas olukorra, kus absoluutselt kõik autod, mis antud asukohas liiklesid, võtsid hoo maha ning enamus neist jäi lausa seisma, kuna seal parkinud auto jättis mulje, just kui annaks ta jalakäijatele võimaluse teed ületada.
Leidlikuks fotograafiks osutus Pärnu Postimehe hingekirjas olev Ants Liigus. Kurikuulsat fotot ennast näeb siit. Postimehe artikkel koos fotoga on leitav aga sellele lingile klikkides.
Muideks, hoolimata antud artikli pealkirjast, ilmub peatselt uus arutlev artikkel ”Kuidas fototöötlusega haledalt ämbrisse astuda”. Ja muideks, juttu tuleb ikka sellest samast kurikuulsast fotost!

Kuidas kokku hoida…

… raha, aega ja energiat?

Mina tean. Hommikul, kui tööle sõidate, saate näiteks valgusfoori taga rohelist tuld oodates  oma sõiduauto salongi prügist puhastada. Piisab, kui kerite aknad alla ja loobite kõrge kaarega kõik autos leiduvad üleliigsed esemed välja. Olgu selleks siis kommipaberid, salvrätikud, näritud nätsud, suitsukonid, tühjaks joodud taara ja mis iganes veel.
Antud idee sain täna hommikul kell 7:48, kui Pärnus, Lille tänava ja Tallinna mnt ristis foori taga rohelist tuld ootasin. Aitähh toreda idee eest punase universaal kerega Volkswagen Passati omanik, kelle sõiduauto numbrimärgiks on 561ASV.

Politseiga ei tasu jännata!

Ma ei olnud üllatunud, kui nägin täna, 03.09.2009, kell 22:15, Pärnus, Laial tänaval sõites Škoda politseiautot umbes 70km/h kõrvalteelt minu poole peateele kihutamas. Neil on ju sageli kiire. Mind ei hämmastanud ka see, et peateele pöörates nad suunatule märguandeid ei näidanud. Olen sellega juba ammu harjunud, et politseinikud seda ei kasuta. Ka see, et sireen ja vilkurid ei töötanud, ei häirinud mind. See võis neil ju lihtsalt inimlikkusest ära ununeda. Ka see, et nad vastu minu autot peaaegu põrkusid ei löönud mind pahviks. Pealegi, olin ju ise süüdi, et just sellel tänaval ja just sellel kella ajal seal sõitma juhtusin. Ka selle olukorraga leppisin, kui nad minu ette kihutatuna äkiliselt pidurdasid ning mind 20km/h sõitma sundisid. Mul ei olnud ju kuskile kiiret. Siis aga mõtlesin, et päris 20`ga ka sõita ei taha. Aga ennnäe imet, möödasõit osutus paraku võimatuks, kuna politseiauto ei pannud kahte sõiduvööndit eraldavat katkendjoont tähele ning sõitis täpselt kahe vööndi vahel otse eraldusjoone peal. Lõpuks manööverdasid nad järgmisel ristmikul Akadeemia tänava poole. Suunda ei näidatud ka sellel korral. Nüüd sain oma teekonda rahulikult jätkata. Ja mis peamine, mingil põhjusel tundus, et olin sattunud justkui turvatsooni, kui politseiautot mu läheduses enam polnud.

Hoolimata kõigest nendest tavapärastest nähtustest haarasin telefonitoru ning otsustasin teha kell 22:19 ühe telefonikõne Läänepolitsei numbrile 110. Rääkisin rahulikult kõik ära, mida äsja näinud olin. Kõik järgnev, mida telefonitoru vahendusel vastuseks sain, liigutas mind nii sügavalt, et mõtlen sellele tõenäoliselt ka täna õhtul magama heites. Minu käest küsiti: “Ega teid äsja politsei poolt kinni peetud pole, et oma viha meie asutuse peale välja valate?”