Vahel olen ma nähtamatu

Järgnev kirjutis ei ole muinasjutt, vaid täiesti reaalne nähtus, mida olen juba vähemalt viis aastat ülepäeviti kogenud, kuna just nii palju aastaid tagasi alustasin aktiivse jalgratta spordiga. Olen veendunud, et iga jalgrattur teab, millest räägin.
Tean ka seda, et kõige selle juures ei muutu ma nähtavaks ka siis, kui kasutan silmi pimestavaid erk-rohelisi või neoon-punaseid rõivaid. Ma ei viitsi isegi keskmist sõrme enam vibutada. Suisa vastupidi – viimase juhtumi auks tõstsin hoopis oma pöidla üles, kiites autojuhti “viisakalt” ja “turvalisust” tagava käitumise eest. Ilmselt käitusin instinktiivselt, justkui tänades, et ta mind ellu jättis. Ainuke asi, mis kripeldama jääb, on asjaolu, et mis kuradima pärast pean mina oma jalgratta remondi kinni maksma, kui selle lõhkumise on korraldanud keegi teine.
Näiteks, autojuht, kes sa sõitsid oma rohelise Nissan Primeraga, mis kandis numbrimärki 802 TFI, teisipäeval, 26. juulil 2011, kell 17:00 Pärnus, Saare tänavalt ning sooritasid peateele, Riia maanteele parempööret, võiksid nüüd sooritada pangaülekande kontole nr. 334894660005, summas 21,35 €. Makse saajaks märkida Jüri Grinko, selgituseks “ebaõnnestunud mõrvakatse tagajärgede likvideerimise eest”.

Turvalist ja sõbralikku liiklemist kõigile!