Toidupoe müüjal on lõunasööki raske valida

Jälgides meediat, leiab siit-sealt tohutul hulgal artikleid, mis räägivad tahtlikust riknenud toidu müügist, millest osad juhtumid räägivad salatite pesemisest. Mäletan üsna hiljaaegu ilmunud artiklit, mis jutustas juhtumist, kus ühes marketi toidupoes avastati hea valik pestud salatit. Samuti spekuleeriti, et enamus sarnastes ettevõtetes on lausa töötaja palgal, kes päeva lõppedes salatite “pesemisega” askeldab. Kohe peale seda võttis teatud marketi toidupoe juhataja meedias sõna, ning hakkas antud juhtumit ümber lükkama, väites, et sellise ametikoha pidamine võtaks liigselt resursse ning see ei oleks ettevõttele kasulik.
Viibides hiljuti ühel üritusel, kus kohtasin ka ühe toidupoe juhatajat. Kuna salati “pesemine” oli meedias üsna aktuaalne teema, üritasin natuke nalja teha ning küsisin temalt, kuidas siis salatipesu osakonna töötajatel läheb. Selle peale sain aga parajalt nahutada ning piisavalt põhjaliku loengu, miks nad sellist asja ei tee, nagu seda on “salatite pesemine”. Mina aga tema poolsete argumentidega ei nõustunud, sest matemaatika andis hoopis teised seisukohad. Olin veel terve õhtu selle tõttu nimetatud isiku poolt põlatud üritusel viibija. Kuidas on lood aga tegelikult?
Mõni päev tagasi juhtusin lõuna paiku olema ühe marketi toidupoes ning minu ees valis omale lõunasöögiks salatit üks sama marketi toidupoe töötaja. Seda reetsid vähemalt tema töörõivad. Ta osutas ühele salatile, kuid kulinaarialeti taga seisev töötaja raputas salaja pead ning pilgutas talle silma. Sama tegi ta päris mitme järgmise salatiga. Järjekorras umbes viiendale salatile osutades sai salatit valiv töötaja heakskiidu ning salatikarp tal ostukorvis oligi. Usun, et antud olukord lisakommentaare ei vaja.
Antud juhtum on seotud konkreetselt Selveri toidupoega. Sarnane lõunasöögi valimine leiab iga päev aset ka näiteks Rimi kulinaarialeti taga.

Jagatud mure ja -rõõm

Ilmselt on meist enamus kuulnud vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ning nõustuvad sellega pea kõik, et nii see ka on. Mina sellega aga paraku ei nõustu. Järgnevalt tooksin ühe näite.

Kui ükskõik, kellelt küsida, mis talle kõige rohkem muret valmistab, saame üsna tõenäoliselt vastuseks: “Rahapuudus, kehv tervis, kellegi või millegi pärast muretsemine ja muud sarnast. No igal juhul peab see negatiivne ja ebameeldiv asi olema, et seda vähegi muret tekitavaks nimetada saaks.
Ja kui me peaksime kellegilt küsima, mis teeks ta rõõmsamaks kui kunagi varem, saame tõenäoliselt vastuseks “Suur summa raha!”

Nüüd vaatame, mis saab, kui neid mursid ja rõõme jagama hakata. Jagame ära esmalt oma mured. Seega räägime näiteks oma raskest saatusest, kus me kaotasime töö või põeme näiteks mõnda rasket haigust. Ja räägime sellest oma naabritele, kõikidele sõpradele, muidu tuttavatele, töökaaslastele ja kõigile, keda vähegi teame ja tunneme. Mis juhtub? Me jagame oma mure ära ning paneme kõik oma tuttavad muretsema. Neist teatud osa räägib selle mure kindlasti kellegile edasi, kellest keegi jälle omakorda selle kellegile edasi räägib. Me tekitasime muretsemise epideemia. Me paneme kõik muretsema, haletsema ja kaasa tundma. No vähemalt mingi osa neist. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kui varem tuli Sulle endale vaid haruarva see ülal toodud näite põhjal olev mure meelde, siis nüüd räägib sellest kogu Sinu tutvusringkond. Seega, jagatud mure on topelt mure. Ja mitte ainult. Sageli saab sellest mure “kuubis”!

Jagame ka rõõme. Me kõik nõustume väitega, et suurelt osalt valmistab inimesele kõige enam rõõmu vaid raha, või siis esemed ja muud väärtused, mida selle eest hankida saab (kui Sina nii ei arva, siis oled Sa 0,000000001 % seas, kes on vähe imelikud). Seega, hakates oma rõõmu jagama, peaksime ära andma oma raha. Mis saab edasi? Meie rõõm kaob just kui kulutuli. Sest me ju kõik teame, et raha kaob kiiresti käest ka seda jagamata, nii, et Sa isegi ei märka seda. Seega, jagatud rõõm tekitab meis nii sisemise, kui ka välimise kaose.

Lõpetuseks võiks öelda, et vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ei pea paika ning tegelikult toimib hoopis vastupidiselt.
Õige ja tõepärane vanasõna kõlaks järgmiselt:
“Jagatud mure on mure kuubis ja jagatud rõõm toob vaesuse majja”.

Soovitage harjutusi “sangadele”

Oma igapäevaste tegevuste tõttu olen toitumis- ja spordialaste foorumite sagedane külastaja ning olen neis massiliselt kohanud teemasid, mis räägivad rasvade põletamisest ja lihaste mittesoovitavast suurenemisest. Viimase puhul just nimelt ”mittesoovitavast suurenemisest”, kuna seksikad naised ei soovi ju omale suuri muskleid.

Kasutades foorumi otsingut stiilis ”Milliseid harjutusi teha, et “sangad” kaoks?”, sain tulemuseks ligi 3000 postitust. Vastused neile on reeglina sellised, mis soovitavad harjutusi just nimelt ”probleemsele” piirkonnale. Näiteks täidlase kõhupiirkonna kaotamiseks soovitatakse just kõhulihaste harjutusi. Jämedale küünarvarrele ikka kätelihaseid koormavaid harjutusi jne. Samas ollakse tõsise dilemma ees, kuna samal ajal paisuvad ju treenitavas piirkonnas lihased ülisuurteks!
Kui lubate, kommenteeriksin antud olukorda, sest kõik need küsimused ja neile antud vastused pakatavad müütidest ning annavad lahendusena vale infot, tekitades sellega lausa karuteene.

Lokaalne rasva põletamine

Kohe alguses tahaksin öelda, et lokaalset rasvapõletamist ei ole olemas. Lokaalne tähendab maakeeli kohalik. Paljud koduperenaised ei pruugi ju nii keeruliste väljendite tähendust teada, nagu foorumeid külastades selgus.
Kui me koormame oma kõhulihaseid, kulutame me energiat, millest teatud osa kompenseeritakse meie organismis ladestunud rasvadest. Paraku ei ole aga nii, et meie siseorganid asuksid rasva ammutama just kõhupiirkonnalt. Rasv, mis põletatakse, saadakse meie vereringluse kaudu kogu meie organismist ühtlaselt. See tähendab seda, et kui me tegeleme pikemat aega jooksu treeninguga nii, et me kulutame energiat rohkem, kui seda toidust ammutame, kaotame rasvasid igalt poolt üle kogu organismi, alustades siseorganite vahelistest rasvkudedest ning lõpetades nahaaluse rasvakihiga. Kas teate, et inimene, kes on ülekaaluline ning alustab jalgratta treeningutega, märkab rasvade kadumist eelkõige just oma kätelt? Kuidas oleks siis seletatav ”lokaalne” rasvade põletamine? Lõviosa tööst teeb ta ära ju jalgadega.

Lihaste kasv

Neid samu teemasid põhjalikumalt lugedes selgub, et enamus naisi kardavad treeninguid alustades, et nende lihased paisuvad ülisuureks ning sellega kaotavad nad saleda figuuri. Näiteks soovitati ühes foorumis jalgrattaga sõites asetada jalg pedaalile just jalalaba keskosaga. See pidavat ära hoidma ülivõimsad säärelihased, kuna sedasi toimides säärelihaseid ei koormata. Siin juures tahaksin öelda midagi inetut, kuid jätan selle pigem ära! Kulturistid, kes tegelevad lihaste vormimisega pikki aastaid, mitu tundi päevas, tarbides spetsiaalseid aineid, mis aktiveerivad proteiini sünteesi ning peavad spetsiaalseid dieete, mis lihaskasvule kaasa aitaksid, nurisevad, et nende lihased ei paisu. Aga oma rasvasid põletama asunud naised, kes toituvad peamiselt õunast ja suhkruvabast mahlast, kardavad, et nende lihased võtavad üle öö enneolematult suure vormi. Tagasihoidlikult öeldes on see lihtsalt rumal eksiarvamus ja ei miskit muud.

Kokkuvõtteks

Rasvade põletamine ei ole lokaalselt võimalik, kuna meie siseorgan maks hoolitseb selle eest, et rasv paikneks meie organismis ühtlaselt. Sellist olukorda, et rasv põleks ära eeskätt kõhupiirkonnalt või kuskilt mujalt, on võimalik kogeda vaid unes. Ah jaa, foorumites ka!
Seega, soe soovitus: Kui Teie kaaluindeks on ääretult suur ning soovite saleneda oma eriti suure võitu kõhu arvelt, hoiduge kõhulihaste harjutustest, sest sedasi ei saavuta te soovitud tulemusi ning liigse ebamugavuse tõttu loobute nendest tüütavatest harjutustest varem või hiljem. Sama kehtib ka “sangade” puhul. Vältige tobedaid ja ebamugavaid spetsiifilisi harjutusi. Õnneks on olemas arvukalt toredamaid tegevusi, mis efektiivselt rasvasid põletavad, ka kõhult ja sangadelt. Näiteks pallimängud, tantsimine, sörkjooks, aeroobika, jalgratta sõit jne.

Lihaste liigse kasvuga on lood aga nii, et ei ole mõtet karta lihaste üleöö tohutut kasvu. Seda võite kogeda vaid ajutiselt peale esimest treeningut, kui organism võitleb lihastes oleva stressi olukorraga, suunates nendesse rohkem vett, et vastavad toimingud (ainevahetus jm) teostuksid. Kahe päeva möödudes on jälle kõik endine! Lisaks tasub mainimist ka see, et kui mõnele lihasele sooritatakse füüsilist koormust kordusarvuga rohkem kui 12, on tegemist aeroobse treeninguga, mis ei mõjuta oluliselt lihaste kasvu. Lihaste teatud kiude on võimalik paisutada vaid korduste arvuga vahemikus 6-12 ning seda vaid juhul, kui jõutakse soorituse lõpus suutlikuse piirini. Sooritades harjutusi kordustega rohkem kui 12, on tegemist kas puhkusega või aeroobse treeninguga (olenevalt intensiivsusest) ning see ei suurenda lihaseid, pigem kahandab neid. Samuti eeldab lihaste kasv loomsete proteiinide tarbimist vähemalt 1,7 grammi oma keha 1 kilogrammi kohta. Vaevalt, et mõni naisterahvas vabatahtlikult sellist dieeti peaks, mille puhul vajalik proteiini kogus tagataks. Seega, naised kardavad asja, mida pole olemas!

Ekspress Hotline soovitab oma konkurente

Kuna käimas oli ülikiire tööpäev, pidin ühe ettevõtte telefoninumbri hankimiseks mõne infotelefoni abi kasutama. Esimene mis meenus, oli 1182, mille numbri ma ka kohe valisin.

[Mina]: Tere! “Paluksin OÜ xxxxx telefoninumbrit”.
[Telefonineiu]: “Üks hetk palun… ja number on xxxxxxx”.
[Mina]: “Tänud! Kas Te võite öelda, kui kalliks see antud teenus mulle hetkel maksma läks?”
[Telefonineiu]: “Neliteist krooni. Aga see on odavam, kui teised infotelefonid, kuna meie teenuse maksumus on kõne eest, mitte aga kõneminuti eest!”
[Mina]: “Kas te oskate öelda, kui palju Teie konkurentide kõneminut maksab?”
[Telefonineiu]: “See on umbes sama, kuid maksab minut, mitte aga kõne. Minuga võite näiteks pikemalt vestelda ning kõne maksumus ei suurene.”
[Mina]: “Aga mul läks info saamiseks ju kõigest 10 sekundit. Sellisel juhul oleks ju Teie konkurentide teenus oluliselt soodsam?”
[Telefonineiu]: “See on Teie valik, millist teenust kasutate.”
[Mina]: “Aga Te ju ise juhtisite minu tähelepanu oma konkurentide teenuse hinnale. Ja pealegi, andsite ju mõista, et Teie teenus on odavam.Aga nüüd selgub, et tegelikult see nii ei ole?”
[Telefonineiu]: “See on Teie valik, kelle teenust kasutate”.
[Mina]: “Kas ma saan nüüd õigesti aru, et Te valetasite mulle, pidades Teie teenuse hinda soodsamaks oma konkurentidega võrreldes?”
[Telefonineiu]: “Ma ei valetanud, vaid ütlesin, kuidas asjad on”.
[Mina]: “Sain Teilt info kätte umbes 10 sekundiga. Selle eest maksaksin Teie konkurentidele 2 krooni. Teile maksan 14 krooni. “Minutisse panduna maksaks ju Teie teenuse minut sellisel juhul 84 krooni”.
[Telefonineiu]: “See on Teie valik”.
[Mina]: “Antud juhul selgub ju, et tegin vale valiku, kuna helistasin Teile”.
[Telefonineiu]: “Sedasi arvutatuna küll”.
[Mina]: “Kas ma peaksin sellisel juhul Teie konkurente eelistama?”
[Telefonineiu]: “Sellisel juhul küll jah!”
[Mina]: ”Tänud. Kena päeva!”
[Telefonineiu]: “Kena päeva!”

Siia juurde tahaksin veel lisada, et meie vestlus kulges üsna rahulikul- ja sõbralikul toonil ning ma ei olnud oma kõnemaneerilt mitte karvavõrdki üleolev, ega ka vinguv ning pahane vaid pigem üllatunud, kuidas inimene läbimõtlematult oma ettevõttele auku kaevab.
Kuna antud olukord jäi väheke hinge kriipima, tegin natuke ka taustauuringut, külastades mõnda Ekspress Hotline konkurendi veebilehte. Selgus, et neist lõviosa küsibki kõneminuti hinda oma teenuse eest. Samuti uurisin erinevaid tutvustusartikleid, kus selgus, et keskmine info edastamine kliendile võtabki 10 sekundit aega, mille puhul maksab teenus näiteks 1181`le helistades 2 krooni ja 50 senti. Nüüdsest olen targem, ning säästan meie ettevõtte raha.

Hea fotograaf fototöötlust ei vaja

See lugu juhtus juba üsna ammu, 16. märtsil 2005. Olin parasjagu ühes kaupluses, kui nägin kedagi fotograafi Pärnus, Papiniidu ja Energia tänava nurgal askeldamas. Kuna sellel tänavate ristumiskohal oli üks välismaise numbrimärgiga furgoonauto juba mitmendat päeva parkimas, taipasin kohe, et see tema huviorbiidiks oligi.
Minu tähelepanu köitis aga antud isiku aktiivne liikumine ühelt tänavaservalt teisele. Siis nägin teda kätega vehkimas ning mööda kõnniteed liikuvatele jalakäijatele miskit hõikamas. Kuna fotograafi tegevus tundus üsna kummaline, olin otsustanud avanenud vaatepilti huviga jälgima asuda. Niipea, kui mõni jalakäija kõnniteel temast möödus, oli jälle fotograaf kätega vehkimas ning miskit hõikamas. Ja nii see tema tegevus jätkus. Nii kui keegi kõnniteel kõndis, olid fotograafi käed taas taeva poole üles sirutatud asendis ning suu vahutas peas.
Korraga nägin, kuidas kaks vanamemme temale lähenesid ning fotograaf neile siis järeleandmatu usinusega vehkis ning miskit hõikas. Vanamemmed tundusid aga oma rada pidi edasi liikuvat ning ei teinud teda kuulmagi. Selle peale tormas fotograaf neile järele ning asus läbirääkimisi pidama. Tundus, et ta oli hea läbirääkija, kuna vaid minuti möödudes olid vanamemmed oma teekonnas plaanimuudatused sisse viinud ning läksid fotograafi nõudmisel temaga kaasa. Fotograaf palus neil seista ülekäigurajale ning imiteerida tee ületamist. Siis asus ta neid meeleheitlikult pildistama, kaader kaadri järel ja nii umbes kümmekond minutit järjepanu. Lõpuks sai ilmselt vanamemmedel modelliks olemisest isu täis, naasesid kõnniteele tagasi ning läksid oma teed.
Nüüd oli pilt selge – fotograaf tuli pildistama olukorda, kus üks furgoonauto liiklust takistas ning tekitas teed ületavate jalakäijatele liiklusohtlikke olukordi. Mida aga ei olnud, olid just nimelt need jalakäijad, kes teed ületada sooviksid. Nii ta siis seal kõiki omale modelliks kauples. Endamisi veel muhelesin, et mina valiksin pigem ”copy-paste” funktsiooni, kui et hakkaksin inimesi näitlejateks kauplema.
Järgmisel hommikul nägin Pärnu Postimees ajalehe veergudel fotot, mille all seisis kirjas: “Ettevaatamatud jalakäijad oleksid Espaki juures eile auto alla võinud jääda, sest Poola veok (vasakul) oli “kustunud” enne jalakäijate ülekäigurada ning varjas vaatevälja.”
Kuna olen antud olukorra tunnistajaks, julgen väita, et foto all olev lause oli puhas vale ja valskus. Panen käe südamele ning julgen väita, et nii kaua, kui fotograaf seal toimetas (umbes 1 tund), ei näinud vähemalt minu silmad ühtki teeületamist soovinud jalakäijat. Ka antud vanamemmed ei ületanud teed, vaid naasesid ülekäigurajalt kõnniteele tagasi. Samuti julgen väita ka seda, et juba mitmendat päeva end ülekäiguraja ette parkinud furgoonauto oli pigem ohutu liikluse tagajaks. See tekitas olukorra, kus absoluutselt kõik autod, mis antud asukohas liiklesid, võtsid hoo maha ning enamus neist jäi lausa seisma, kuna seal parkinud auto jättis mulje, just kui annaks ta jalakäijatele võimaluse teed ületada.
Leidlikuks fotograafiks osutus Pärnu Postimehe hingekirjas olev Ants Liigus. Kurikuulsat fotot ennast näeb siit. Postimehe artikkel koos fotoga on leitav aga sellele lingile klikkides.
Muideks, hoolimata antud artikli pealkirjast, ilmub peatselt uus arutlev artikkel ”Kuidas fototöötlusega haledalt ämbrisse astuda”. Ja muideks, juttu tuleb ikka sellest samast kurikuulsast fotost!

Hamburger

Ühel ilusal suvisel hilisõhtul, kui üks Pärnus asuv ostukeskus otsustas kõik hinnad paariks tunniks 30% alla lasta, astusin minagi sealt oma perega läbi, et siis vajadusel miskit vajalikku soetada. Kuna rahvast oli palju (tagasihoidlikult öeldes), ei õnnestunud meil miskit osta ning otsustasime sealt mõne aja möödudes lahkuda. Küll aga äratas meie tähelepanu samas ostukeskuses asuv “FarmBurgeri” toitlustus ettevõte ning otsustasimegi siis mõned purksid teha.
Järjekorras ei pidanudki eriti kaua ootama. Kui möödunud oli umbes 35 minutit, hakkas kassa juba eemalt paistma. Olukorraga pidime aga leppima, kuna rahvast oli ju tõepoolest palju. Lõpuks jõudiski see õnnis aeg kätte, kui saime oma tellimuse esitada. Otsustasime võtta kõige tavalisemad hamburgerid, mis koosneb kotletist, juustust ja mõnest kurgiviilust. Loodetavasti valmib see kiiremini, kui mõni teine, vähe peenema nimetusega hamburger. Igaksjuhuks küsisime ka ooteaega, et siis seda millegi toredaga sisustada saaksime, näiteks kerge jalutuskäiguga. Aega meile aga ei öeldud. Kurjaks muutunud teenindaja hoopis käratas (see ei ole liialdus) üsna kõlaval häälel: “Ei näe siis, kui palju siin rahvast on vää!”
Kuna ooteaega me ei teadnud, jäime oma hamburgereid ootama otse leti äärde, kuna rahvarohkus ei lubanud meil soodsat asukohta loovutamast. Olime ju äsja korduvalt näinud, kuidas hamburgerid kööki tagasi toimetati, kuna rahva seast ei leitud lihtsalt õigeid kliente üles. Nii me siis seisime seal ja ootasime. Oli möödunud juba 25 minutit, kui meile need kaua oodatud hamburgerid ulatati. Söögi kätte saanud, liikusime kohemaid parklasse, kus rahulikult einestada saaksime. Muideks, selle pikaks veninud ooteaja juures oli ka üks positiivne külg. Olen alati öelnud, et mida pikem on restoranis ooteaeg, seda maitsvam tellitud söök tuleb. Nüüd oli see kaua oodatud ja õnnis söögiaeg käes. Hamburgerikoti suud avades leidsime sealt aga vaid krõbedaks küpsetatud saiad, millele oli jäänud kotlet, juust ja kurgiviil vahele panemata.
See seik ei viinud meid endast välja. Me isegi ei pahandanud kokatädi peale. See kõik ajas lihtsalt muhelema.
Sõime oma röstsaiad ära ning sõitsime koju.

Minutiga seksikasse vormi

Üks järjekordne müstiline agregaat nimega Leg Magic, mida pakub meile kõigile tuntud turustaja TopShop. Panen käe südamele ning julgen väita, et ei ole selle saatesarja (Teleturg) pidev jälgija. Küll aga jooksin köögist kohemaid teleri ette, kui kuulsin neid müstilisi lubadusi, mis parasjagu nimetatud saates maha hõigati. Lubadused olid siis järgmised: “Kiireim ja efektiivseim viis seksika figuuri saavutamiseks, piisab kui treenida 1 minut päevas.”

Minutiga seksikasse vormi?

Kui inimene tegeleb väga intensiivselt füüsilise treeninguga, on ta võimeline kulutama maksimaalselt kuni 20 kcal minutis.  Nüüd peatume aga naisterahval, kelle sooviks on oma rasva arvelt kehakaalu langetada umbes 7 kg. Me kõik teame, et rasva 1 gramm`i energeetiline väärtus on umbes 9 kilokalorit. Seega, treenides nimetatud trenazhööril ühe minuti päevas ääretult kõrge intensiivsusega (näiteks 20 kcal/min), kasutab energia taastamiseks kehas leiduvat rasva umbes 15% kogu energia allikatest. Kulutatav kalorite hulk rasva arvelt oleks antud juhul umbes 3 kcal. Seega suudaksime kulutada ei rohkem ega vähem, kui 0,33 grammi rasva ühe minuti jooksul. Et vabaneda liigsest 7 kg rasvast, peaksime treenima TopShop soovituste ja lubaduste kohaselt 21000 päeva ehk 57,5 aastat. Kui arvestada veel asjaolu, et keskmisele naisterahvale oleks ka 12 kcal/min üsna eeskujulik koormus, oleks see aeg ligi 2 korda pikem. Näited on toodud ju koormuse juures 20 kcal/min.

Järeldus

Leg Magic trenazhööriga treenides ei ole võimalik saavutada kiireid ja efektiivseid tulemusi “TopShop” soovituste ja lubaduste kohaselt, kuna 1 minut treeningut nimetatud trenazhööril võrdub umbes 12 minutilise diivanil logelemisega.

Veel täpsustusi

Treenimine Leg Magic`iga on küll ülimalt efektiivne, kuid see, mille abil see efektiivsus saavutatakse, ajab lausa silmi pööritama. Antud trenazhööril treenides kasutatakse koormuse tekitamiseks reie lähendaja lihaseid, mille treenimise vajaduse on kahtluse alla seadnud enamus treenereid ning võrdlevad antud olukorda sellega, kui inimene asuks kehakaalu langetamiseks treenima näiteks vaid oma kaela. Reie lähendaja lihased ei mängi olulist rolli kaunite ja seksikate jalgade välimuses.

Kuidas kokku hoida…

… raha, aega ja energiat?

Mina tean. Hommikul, kui tööle sõidate, saate näiteks valgusfoori taga rohelist tuld oodates  oma sõiduauto salongi prügist puhastada. Piisab, kui kerite aknad alla ja loobite kõrge kaarega kõik autos leiduvad üleliigsed esemed välja. Olgu selleks siis kommipaberid, salvrätikud, näritud nätsud, suitsukonid, tühjaks joodud taara ja mis iganes veel.
Antud idee sain täna hommikul kell 7:48, kui Pärnus, Lille tänava ja Tallinna mnt ristis foori taga rohelist tuld ootasin. Aitähh toreda idee eest punase universaal kerega Volkswagen Passati omanik, kelle sõiduauto numbrimärgiks on 561ASV.

Rimi hüpnotiseerib kliente

On ilmselge, et tootepakend on toote visiitkaardiks. Üsna sageli määrab just pakend toote konkurentsivõime. Tootepakend peab olema meeldiv, toiduane puhul isuäratav. Samuti muudab kliendi käitumist pakendi suurus. Ei ole vist raske otsustada, kumba toodet riiulilt haarata, kui selle sisu ja hind on näiliselt üks ja see sama, kuid ühte on vähemalt 2 korda rohkem.
Nii juhtus üsna hiljuti ka minuga Rimi Hypermarketis, kus nägin riiulil üht toodet, mille hind oli küll veidike kõrgem, kui teistel konkureerivatel toodetel, kuid selle eest oli selle pakend nii suur, et tavalisse toidu kilekotti see kindlasti ära ei mahuks. Nii ma selle siis ära ostsingi.
Koju jõudes, kui pakendi lahti tegin, tabas mind aga paras üllatus. Mulle näis, just kui teeks keegi minu kulul nalja. “Miks?”, tekitas kõik see nähtu minus hämmeldust. Siis aga jõudis mulle kõik kohale.
Olen sageli aukartusega suhtunud tootjatesse ja müügi ettevõtetesse, kes on leidnud selle miski, mis neid nende konkurentidest eristab. See kord oli Rimi kaubanduskett saanud hakkama ühe toreda trikiga, mis  isegi minu, kes ma olen ääretult kalkuleeriv ja kainelt arvutav klient, ära petnud ning sundinud ostma toodet, mida ma iialgi poleks ostnud, kui oleksin teadnud, millega täpsemalt tegu. Täpsemalt, ostsin 30 krooniga toote, mille saaksin lähimast konkureerivast toidupoest umbes 18 krooniga. Ja see pole veel kõik. Konkureeriva poe toode oleks olnud ka maitsvam ning väheke ka tervislikum, kuna see ei sisalda tühist ja labast nisujahu, mis on üks maailma kõige odavamaid toiduaineid. Põhjus, mis mind aga just selle toote ostmiseni viis, oli just nimelt pakend, millel on hüpnotiseeriv võime – selleks on pakendi suurus. Toode ise oleks võinud mahtuda ka kolm korda väiksemasse pakendisse. No sel juhul ei oleks see aga oma eesmärki tootnud. Et toode, millest rääkisin, oleks ka kõigile teistele ära tuntav, lisan väikese pildi: Vaata pilti

Politseiga ei tasu jännata!

Ma ei olnud üllatunud, kui nägin täna, 03.09.2009, kell 22:15, Pärnus, Laial tänaval sõites Škoda politseiautot umbes 70km/h kõrvalteelt minu poole peateele kihutamas. Neil on ju sageli kiire. Mind ei hämmastanud ka see, et peateele pöörates nad suunatule märguandeid ei näidanud. Olen sellega juba ammu harjunud, et politseinikud seda ei kasuta. Ka see, et sireen ja vilkurid ei töötanud, ei häirinud mind. See võis neil ju lihtsalt inimlikkusest ära ununeda. Ka see, et nad vastu minu autot peaaegu põrkusid ei löönud mind pahviks. Pealegi, olin ju ise süüdi, et just sellel tänaval ja just sellel kella ajal seal sõitma juhtusin. Ka selle olukorraga leppisin, kui nad minu ette kihutatuna äkiliselt pidurdasid ning mind 20km/h sõitma sundisid. Mul ei olnud ju kuskile kiiret. Siis aga mõtlesin, et päris 20`ga ka sõita ei taha. Aga ennnäe imet, möödasõit osutus paraku võimatuks, kuna politseiauto ei pannud kahte sõiduvööndit eraldavat katkendjoont tähele ning sõitis täpselt kahe vööndi vahel otse eraldusjoone peal. Lõpuks manööverdasid nad järgmisel ristmikul Akadeemia tänava poole. Suunda ei näidatud ka sellel korral. Nüüd sain oma teekonda rahulikult jätkata. Ja mis peamine, mingil põhjusel tundus, et olin sattunud justkui turvatsooni, kui politseiautot mu läheduses enam polnud.

Hoolimata kõigest nendest tavapärastest nähtustest haarasin telefonitoru ning otsustasin teha kell 22:19 ühe telefonikõne Läänepolitsei numbrile 110. Rääkisin rahulikult kõik ära, mida äsja näinud olin. Kõik järgnev, mida telefonitoru vahendusel vastuseks sain, liigutas mind nii sügavalt, et mõtlen sellele tõenäoliselt ka täna õhtul magama heites. Minu käest küsiti: “Ega teid äsja politsei poolt kinni peetud pole, et oma viha meie asutuse peale välja valate?”