Palun mulle 1 komplekt “E-aineid”

Olen igapäevane lisa vitamiinide ja - mineraalainete tarbija. Nii kui karbike tühjaks saab, jooksen aga apteeki uue järele. Ja seda ikka selleks, et parandada oma tervist ja taastumisvõimet.
Täna hommikul ostsin apteegist C-vitamiini drazhee paki. Koju jõudes avastasin, et see sama pakike sisaldas ka suurel hulgal e-aineid. Näiteks üks aine, mis sisaldus antud vitamiini drazhees, tekitab nõgeselöövet, nägemishäireid ning angioödeemi, teine astmat ja liigesepõletikku, kolmas limaskesta tursumist ning neljas mingit keerulise nimega allergiat.
Uskumatu! Ja kõike seda peab sisaldama ja tekitama üks tühine vitamiin “C”. Oma multivitamiinide pakendi infot ei julge ma mitte lugadega, seal on ju e-aineid umbes 12 korda enam!

Kauba väärtus

Vahel on väga raske, kui tead mõnest asjast liiga palju. Süda tilgub lausa verd.

Näiteks, kui ma kohupiimapaki oma ostukorvi asetan, tean ma, et maksan selle eest umbes 8 krooni. Keskmine toidupood on selle ostnud aga 2 krooniga.
Piimapaki eest pean välja käima 6 krooni, kuid kauplus on selle soetanud 1 krooni ja 80 sendi eest.
Ehituspoes põrandaliistu eest pean maksma 69 krooni, kuid tehasest ostetakse see ilma lisavahendajateta 8 krooni ja 60 sendiga.
Oma jalgrattale uut süsinikraami valides pean arvestama umbes 12 tuhande krooniga. Kauplus maksis selle eest aga vaid 3400 krooni.
Roogitud lõhe ostes maksan 149 krooni kg eest. Nemad ostavad selle aga 18 krooniga.

Kust antud info pärineb? Eks ikka ostuarvetelt ja majandusportaalidest. Lohutuseks aga järgnev vanasõna: “Niikaua, kui leidub keegi, kes on nõus selle eest raha maksma, on toode oma hinda väärt!”

Kui “pada” ja “katel” kohtuvad

Ei osanud muud pealkirja panna ning arvan, et see ongi sobivaim antud kirjutisele. Te ju ikka teate seda vanasõna, eks?
Nägin just äsja pealt ühte omamoodi koomilist intsidenti, mis leidis aset Pärnus, ühes Riia mnt äärses parklas. Nimelt sõitis parkimiskohtade vahelisel teel üks sõiduauto Ford Focus, andmata teed (paremakäe reegli alusel) ühele kaubikule. Kaubiku juht märkas seda koheselt ning vajutas suurest vihast gaasipedaali põhja, kuid Ford oli tema eest napilt juba läbi lipsanud. Viimase juht muidugi märkas seda ning vibutas talle käega. Ilmselt sai ta aru, et antud liiklusõnnetuse toimumine oleks sündinud just kaubiku juhi käitumisest. Samal ajal oleks aga kaubiku juht alla ajanud ühe jalakäija, kes juhtus just siis ülekäigu rajale jõudvat. Et kõkkupõrget vältida, pidi jalakäija suure kaarega tagasi hüppama. Õnneks see tal ka õnnestus.
Kokkuvõtet antud loole ei hakka ma kirjutama, kuna see tunduks tühja lobana.

Naljaga ei maksa liiale minna

Olles ühel päeval heas tujus, otsustasin teha ühes vabaaja foorumis väikese nalja. Kõik see lõppes sellega, et sain ühe päeva jooksul umbes 80 sõimukirja ja rohket sõimlevat ja sajatavat tagasisidet oma postitusele. Tagatipuks kustutati minu teema ja bänniti ära ka minu kasutaja, millest oli mul siiralt kahju, kuna olin ju seal foorumis nn. “oma jope”.

Nali (postitus) ise oli järgmine:

“Mida arvate sellest klounist?”
Link

Link viitas kasutajaprofiilile. See tähendab seda, et kui keegi sellele klikkis, avanes tema enda profiil.

Kahjuks ei lastud mul antud nalja ka lahti seletada, kuna postitus suleti ja lõpuks ka kustutati ning minu kasutaja bänniti. Üritasin foorumi adminnile selgitustööd teha oma uue kasutaja alt, kuid ka selle tulemuseks oli täielik ignoreerimine ja kompromisside vaegus. Mis parata, vahel juhtub!

Kuidas klienti rohkem kulutama panna?

Mõni päev enne palgapäeva leian end sageli poeriiulite vahelt, kui lasen silmadel üle hinnasiltide käia ning sedasi kõige soodsam toode leida. Hiljuti olin Rimi kaupluses tatart valimas. Olen harjunud, et keskmine tatra kilogramm maksab umbes 14 krooni. Nüüd olin aga justkui hingeõnnistamiseks leidnud veel soodsama hinnaga tatrapakendi. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin kollasel hinnasildil olevat 12 krooni ja 90 senti. Vaid silmapilk ja see pakend mul ostukorvis oligi.
Koju jõudes oli aga üllatus suur, kui avastasin, et tegemist oli hoopis pakendiga, mille kaaluks oli märgitud 800 grammi. Nüüd tegin peast kiire kalkulatsiooni ning sain hinnaks veidi rohkem, kui 16 krooni kilogramm. See oli ju kallim, kui kõik teised mitte sooduses olevad tatratangud, mis lahtiselt ühe kilogrammi kaupa pakitud.
Jällegi pean kiitma Rimi Hypermarketite hinnakujundajatest spetsialiste, kel seda nuppu ikka jagub.

Toidupoe müüjal on lõunasööki raske valida

Jälgides meediat, leiab siit-sealt tohutul hulgal artikleid, mis räägivad tahtlikust riknenud toidu müügist, millest osad juhtumid räägivad salatite pesemisest. Mäletan üsna hiljaaegu ilmunud artiklit, mis jutustas juhtumist, kus ühes marketi toidupoes avastati hea valik pestud salatit. Samuti spekuleeriti, et enamus sarnastes ettevõtetes on lausa töötaja palgal, kes päeva lõppedes salatite “pesemisega” askeldab. Kohe peale seda võttis teatud marketi toidupoe juhataja meedias sõna, ning hakkas antud juhtumit ümber lükkama, väites, et sellise ametikoha pidamine võtaks liigselt resursse ning see ei oleks ettevõttele kasulik.
Viibides hiljuti ühel üritusel, kus kohtasin ka ühe toidupoe juhatajat. Kuna salati “pesemine” oli meedias üsna aktuaalne teema, üritasin natuke nalja teha ning küsisin temalt, kuidas siis salatipesu osakonna töötajatel läheb. Selle peale sain aga parajalt nahutada ning piisavalt põhjaliku loengu, miks nad sellist asja ei tee, nagu seda on “salatite pesemine”. Mina aga tema poolsete argumentidega ei nõustunud, sest matemaatika andis hoopis teised seisukohad. Olin veel terve õhtu selle tõttu nimetatud isiku poolt põlatud üritusel viibija. Kuidas on lood aga tegelikult?
Mõni päev tagasi juhtusin lõuna paiku olema ühe marketi toidupoes ning minu ees valis omale lõunasöögiks salatit üks sama marketi toidupoe töötaja. Seda reetsid vähemalt tema töörõivad. Ta osutas ühele salatile, kuid kulinaarialeti taga seisev töötaja raputas salaja pead ning pilgutas talle silma. Sama tegi ta päris mitme järgmise salatiga. Järjekorras umbes viiendale salatile osutades sai salatit valiv töötaja heakskiidu ning salatikarp tal ostukorvis oligi. Usun, et antud olukord lisakommentaare ei vaja.
Antud juhtum on seotud konkreetselt Selveri toidupoega. Sarnane lõunasöögi valimine leiab iga päev aset ka näiteks Rimi kulinaarialeti taga.

Jagatud mure ja -rõõm

Ilmselt on meist enamus kuulnud vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ning nõustuvad sellega pea kõik, et nii see ka on. Mina sellega aga paraku ei nõustu. Järgnevalt tooksin ühe näite.

Kui ükskõik, kellelt küsida, mis talle kõige rohkem muret valmistab, saame üsna tõenäoliselt vastuseks: “Rahapuudus, kehv tervis, kellegi või millegi pärast muretsemine ja muud sarnast. No igal juhul peab see negatiivne ja ebameeldiv asi olema, et seda vähegi muret tekitavaks nimetada saaks.
Ja kui me peaksime kellegilt küsima, mis teeks ta rõõmsamaks kui kunagi varem, saame tõenäoliselt vastuseks “Suur summa raha!”

Nüüd vaatame, mis saab, kui neid mursid ja rõõme jagama hakata. Jagame ära esmalt oma mured. Seega räägime näiteks oma raskest saatusest, kus me kaotasime töö või põeme näiteks mõnda rasket haigust. Ja räägime sellest oma naabritele, kõikidele sõpradele, muidu tuttavatele, töökaaslastele ja kõigile, keda vähegi teame ja tunneme. Mis juhtub? Me jagame oma mure ära ning paneme kõik oma tuttavad muretsema. Neist teatud osa räägib selle mure kindlasti kellegile edasi, kellest keegi jälle omakorda selle kellegile edasi räägib. Me tekitasime muretsemise epideemia. Me paneme kõik muretsema, haletsema ja kaasa tundma. No vähemalt mingi osa neist. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kui varem tuli Sulle endale vaid haruarva see ülal toodud näite põhjal olev mure meelde, siis nüüd räägib sellest kogu Sinu tutvusringkond. Seega, jagatud mure on topelt mure. Ja mitte ainult. Sageli saab sellest mure “kuubis”!

Jagame ka rõõme. Me kõik nõustume väitega, et suurelt osalt valmistab inimesele kõige enam rõõmu vaid raha, või siis esemed ja muud väärtused, mida selle eest hankida saab (kui Sina nii ei arva, siis oled Sa 0,000000001 % seas, kes on vähe imelikud). Seega, hakates oma rõõmu jagama, peaksime ära andma oma raha. Mis saab edasi? Meie rõõm kaob just kui kulutuli. Sest me ju kõik teame, et raha kaob kiiresti käest ka seda jagamata, nii, et Sa isegi ei märka seda. Seega, jagatud rõõm tekitab meis nii sisemise, kui ka välimise kaose.

Lõpetuseks võiks öelda, et vanasõna “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topelt rõõm” ei pea paika ning tegelikult toimib hoopis vastupidiselt.
Õige ja tõepärane vanasõna kõlaks järgmiselt:
“Jagatud mure on mure kuubis ja jagatud rõõm toob vaesuse majja”.

Soovitage harjutusi “sangadele”

Oma igapäevaste tegevuste tõttu olen toitumis- ja spordialaste foorumite sagedane külastaja ning olen neis massiliselt kohanud teemasid, mis räägivad rasvade põletamisest ja lihaste mittesoovitavast suurenemisest. Viimase puhul just nimelt ”mittesoovitavast suurenemisest”, kuna seksikad naised ei soovi ju omale suuri muskleid.

Kasutades foorumi otsingut stiilis ”Milliseid harjutusi teha, et “sangad” kaoks?”, sain tulemuseks ligi 3000 postitust. Vastused neile on reeglina sellised, mis soovitavad harjutusi just nimelt ”probleemsele” piirkonnale. Näiteks täidlase kõhupiirkonna kaotamiseks soovitatakse just kõhulihaste harjutusi. Jämedale küünarvarrele ikka kätelihaseid koormavaid harjutusi jne. Samas ollakse tõsise dilemma ees, kuna samal ajal paisuvad ju treenitavas piirkonnas lihased ülisuurteks!
Kui lubate, kommenteeriksin antud olukorda, sest kõik need küsimused ja neile antud vastused pakatavad müütidest ning annavad lahendusena vale infot, tekitades sellega lausa karuteene.

Lokaalne rasva põletamine

Kohe alguses tahaksin öelda, et lokaalset rasvapõletamist ei ole olemas. Lokaalne tähendab maakeeli kohalik. Paljud koduperenaised ei pruugi ju nii keeruliste väljendite tähendust teada, nagu foorumeid külastades selgus.
Kui me koormame oma kõhulihaseid, kulutame me energiat, millest teatud osa kompenseeritakse meie organismis ladestunud rasvadest. Paraku ei ole aga nii, et meie siseorganid asuksid rasva ammutama just kõhupiirkonnalt. Rasv, mis põletatakse, saadakse meie vereringluse kaudu kogu meie organismist ühtlaselt. See tähendab seda, et kui me tegeleme pikemat aega jooksu treeninguga nii, et me kulutame energiat rohkem, kui seda toidust ammutame, kaotame rasvasid igalt poolt üle kogu organismi, alustades siseorganite vahelistest rasvkudedest ning lõpetades nahaaluse rasvakihiga. Kas teate, et inimene, kes on ülekaaluline ning alustab jalgratta treeningutega, märkab rasvade kadumist eelkõige just oma kätelt? Kuidas oleks siis seletatav ”lokaalne” rasvade põletamine? Lõviosa tööst teeb ta ära ju jalgadega.

Lihaste kasv

Neid samu teemasid põhjalikumalt lugedes selgub, et enamus naisi kardavad treeninguid alustades, et nende lihased paisuvad ülisuureks ning sellega kaotavad nad saleda figuuri. Näiteks soovitati ühes foorumis jalgrattaga sõites asetada jalg pedaalile just jalalaba keskosaga. See pidavat ära hoidma ülivõimsad säärelihased, kuna sedasi toimides säärelihaseid ei koormata. Siin juures tahaksin öelda midagi inetut, kuid jätan selle pigem ära! Kulturistid, kes tegelevad lihaste vormimisega pikki aastaid, mitu tundi päevas, tarbides spetsiaalseid aineid, mis aktiveerivad proteiini sünteesi ning peavad spetsiaalseid dieete, mis lihaskasvule kaasa aitaksid, nurisevad, et nende lihased ei paisu. Aga oma rasvasid põletama asunud naised, kes toituvad peamiselt õunast ja suhkruvabast mahlast, kardavad, et nende lihased võtavad üle öö enneolematult suure vormi. Tagasihoidlikult öeldes on see lihtsalt rumal eksiarvamus ja ei miskit muud.

Kokkuvõtteks

Rasvade põletamine ei ole lokaalselt võimalik, kuna meie siseorgan maks hoolitseb selle eest, et rasv paikneks meie organismis ühtlaselt. Sellist olukorda, et rasv põleks ära eeskätt kõhupiirkonnalt või kuskilt mujalt, on võimalik kogeda vaid unes. Ah jaa, foorumites ka!
Seega, soe soovitus: Kui Teie kaaluindeks on ääretult suur ning soovite saleneda oma eriti suure võitu kõhu arvelt, hoiduge kõhulihaste harjutustest, sest sedasi ei saavuta te soovitud tulemusi ning liigse ebamugavuse tõttu loobute nendest tüütavatest harjutustest varem või hiljem. Sama kehtib ka “sangade” puhul. Vältige tobedaid ja ebamugavaid spetsiifilisi harjutusi. Õnneks on olemas arvukalt toredamaid tegevusi, mis efektiivselt rasvasid põletavad, ka kõhult ja sangadelt. Näiteks pallimängud, tantsimine, sörkjooks, aeroobika, jalgratta sõit jne.

Lihaste liigse kasvuga on lood aga nii, et ei ole mõtet karta lihaste üleöö tohutut kasvu. Seda võite kogeda vaid ajutiselt peale esimest treeningut, kui organism võitleb lihastes oleva stressi olukorraga, suunates nendesse rohkem vett, et vastavad toimingud (ainevahetus jm) teostuksid. Kahe päeva möödudes on jälle kõik endine! Lisaks tasub mainimist ka see, et kui mõnele lihasele sooritatakse füüsilist koormust kordusarvuga rohkem kui 12, on tegemist aeroobse treeninguga, mis ei mõjuta oluliselt lihaste kasvu. Lihaste teatud kiude on võimalik paisutada vaid korduste arvuga vahemikus 6-12 ning seda vaid juhul, kui jõutakse soorituse lõpus suutlikuse piirini. Sooritades harjutusi kordustega rohkem kui 12, on tegemist kas puhkusega või aeroobse treeninguga (olenevalt intensiivsusest) ning see ei suurenda lihaseid, pigem kahandab neid. Samuti eeldab lihaste kasv loomsete proteiinide tarbimist vähemalt 1,7 grammi oma keha 1 kilogrammi kohta. Vaevalt, et mõni naisterahvas vabatahtlikult sellist dieeti peaks, mille puhul vajalik proteiini kogus tagataks. Seega, naised kardavad asja, mida pole olemas!

Ekspress Hotline soovitab oma konkurente

Kuna käimas oli ülikiire tööpäev, pidin ühe ettevõtte telefoninumbri hankimiseks mõne infotelefoni abi kasutama. Esimene mis meenus, oli 1182, mille numbri ma ka kohe valisin.

[Mina]: Tere! “Paluksin OÜ xxxxx telefoninumbrit”.
[Telefonineiu]: “Üks hetk palun… ja number on xxxxxxx”.
[Mina]: “Tänud! Kas Te võite öelda, kui kalliks see antud teenus mulle hetkel maksma läks?”
[Telefonineiu]: “Neliteist krooni. Aga see on odavam, kui teised infotelefonid, kuna meie teenuse maksumus on kõne eest, mitte aga kõneminuti eest!”
[Mina]: “Kas te oskate öelda, kui palju Teie konkurentide kõneminut maksab?”
[Telefonineiu]: “See on umbes sama, kuid maksab minut, mitte aga kõne. Minuga võite näiteks pikemalt vestelda ning kõne maksumus ei suurene.”
[Mina]: “Aga mul läks info saamiseks ju kõigest 10 sekundit. Sellisel juhul oleks ju Teie konkurentide teenus oluliselt soodsam?”
[Telefonineiu]: “See on Teie valik, millist teenust kasutate.”
[Mina]: “Aga Te ju ise juhtisite minu tähelepanu oma konkurentide teenuse hinnale. Ja pealegi, andsite ju mõista, et Teie teenus on odavam.Aga nüüd selgub, et tegelikult see nii ei ole?”
[Telefonineiu]: “See on Teie valik, kelle teenust kasutate”.
[Mina]: “Kas ma saan nüüd õigesti aru, et Te valetasite mulle, pidades Teie teenuse hinda soodsamaks oma konkurentidega võrreldes?”
[Telefonineiu]: “Ma ei valetanud, vaid ütlesin, kuidas asjad on”.
[Mina]: “Sain Teilt info kätte umbes 10 sekundiga. Selle eest maksaksin Teie konkurentidele 2 krooni. Teile maksan 14 krooni. “Minutisse panduna maksaks ju Teie teenuse minut sellisel juhul 84 krooni”.
[Telefonineiu]: “See on Teie valik”.
[Mina]: “Antud juhul selgub ju, et tegin vale valiku, kuna helistasin Teile”.
[Telefonineiu]: “Sedasi arvutatuna küll”.
[Mina]: “Kas ma peaksin sellisel juhul Teie konkurente eelistama?”
[Telefonineiu]: “Sellisel juhul küll jah!”
[Mina]: ”Tänud. Kena päeva!”
[Telefonineiu]: “Kena päeva!”

Siia juurde tahaksin veel lisada, et meie vestlus kulges üsna rahulikul- ja sõbralikul toonil ning ma ei olnud oma kõnemaneerilt mitte karvavõrdki üleolev, ega ka vinguv ning pahane vaid pigem üllatunud, kuidas inimene läbimõtlematult oma ettevõttele auku kaevab.
Kuna antud olukord jäi väheke hinge kriipima, tegin natuke ka taustauuringut, külastades mõnda Ekspress Hotline konkurendi veebilehte. Selgus, et neist lõviosa küsibki kõneminuti hinda oma teenuse eest. Samuti uurisin erinevaid tutvustusartikleid, kus selgus, et keskmine info edastamine kliendile võtabki 10 sekundit aega, mille puhul maksab teenus näiteks 1181`le helistades 2 krooni ja 50 senti. Nüüdsest olen targem, ning säästan meie ettevõtte raha.

Hea fotograaf fototöötlust ei vaja

See lugu juhtus juba üsna ammu, 16. märtsil 2005. Olin parasjagu ühes kaupluses, kui nägin kedagi fotograafi Pärnus, Papiniidu ja Energia tänava nurgal askeldamas. Kuna sellel tänavate ristumiskohal oli üks välismaise numbrimärgiga furgoonauto juba mitmendat päeva parkimas, taipasin kohe, et see tema huviorbiidiks oligi.
Minu tähelepanu köitis aga antud isiku aktiivne liikumine ühelt tänavaservalt teisele. Siis nägin teda kätega vehkimas ning mööda kõnniteed liikuvatele jalakäijatele miskit hõikamas. Kuna fotograafi tegevus tundus üsna kummaline, olin otsustanud avanenud vaatepilti huviga jälgima asuda. Niipea, kui mõni jalakäija kõnniteel temast möödus, oli jälle fotograaf kätega vehkimas ning miskit hõikamas. Ja nii see tema tegevus jätkus. Nii kui keegi kõnniteel kõndis, olid fotograafi käed taas taeva poole üles sirutatud asendis ning suu vahutas peas.
Korraga nägin, kuidas kaks vanamemme temale lähenesid ning fotograaf neile siis järeleandmatu usinusega vehkis ning miskit hõikas. Vanamemmed tundusid aga oma rada pidi edasi liikuvat ning ei teinud teda kuulmagi. Selle peale tormas fotograaf neile järele ning asus läbirääkimisi pidama. Tundus, et ta oli hea läbirääkija, kuna vaid minuti möödudes olid vanamemmed oma teekonnas plaanimuudatused sisse viinud ning läksid fotograafi nõudmisel temaga kaasa. Fotograaf palus neil seista ülekäigurajale ning imiteerida tee ületamist. Siis asus ta neid meeleheitlikult pildistama, kaader kaadri järel ja nii umbes kümmekond minutit järjepanu. Lõpuks sai ilmselt vanamemmedel modelliks olemisest isu täis, naasesid kõnniteele tagasi ning läksid oma teed.
Nüüd oli pilt selge – fotograaf tuli pildistama olukorda, kus üks furgoonauto liiklust takistas ning tekitas teed ületavate jalakäijatele liiklusohtlikke olukordi. Mida aga ei olnud, olid just nimelt need jalakäijad, kes teed ületada sooviksid. Nii ta siis seal kõiki omale modelliks kauples. Endamisi veel muhelesin, et mina valiksin pigem ”copy-paste” funktsiooni, kui et hakkaksin inimesi näitlejateks kauplema.
Järgmisel hommikul nägin Pärnu Postimees ajalehe veergudel fotot, mille all seisis kirjas: “Ettevaatamatud jalakäijad oleksid Espaki juures eile auto alla võinud jääda, sest Poola veok (vasakul) oli “kustunud” enne jalakäijate ülekäigurada ning varjas vaatevälja.”
Kuna olen antud olukorra tunnistajaks, julgen väita, et foto all olev lause oli puhas vale ja valskus. Panen käe südamele ning julgen väita, et nii kaua, kui fotograaf seal toimetas (umbes 1 tund), ei näinud vähemalt minu silmad ühtki teeületamist soovinud jalakäijat. Ka antud vanamemmed ei ületanud teed, vaid naasesid ülekäigurajalt kõnniteele tagasi. Samuti julgen väita ka seda, et juba mitmendat päeva end ülekäiguraja ette parkinud furgoonauto oli pigem ohutu liikluse tagajaks. See tekitas olukorra, kus absoluutselt kõik autod, mis antud asukohas liiklesid, võtsid hoo maha ning enamus neist jäi lausa seisma, kuna seal parkinud auto jättis mulje, just kui annaks ta jalakäijatele võimaluse teed ületada.
Leidlikuks fotograafiks osutus Pärnu Postimehe hingekirjas olev Ants Liigus. Kurikuulsat fotot ennast näeb siit. Postimehe artikkel koos fotoga on leitav aga sellele lingile klikkides.
Muideks, hoolimata antud artikli pealkirjast, ilmub peatselt uus arutlev artikkel ”Kuidas fototöötlusega haledalt ämbrisse astuda”. Ja muideks, juttu tuleb ikka sellest samast kurikuulsast fotost!